Lumi
Jakob M?ndmets
Jakob M?ndmetsa 1915. aastal ilmunud novell.
Jakob M?ndmets
Lumi
LUMI
Sajab lund…
N?dalate kaupa oodati lund, pehmet valget lund. Tuleks ta ometi ja m?hiks maapinnasse kistud vermed ja hoolimatult l?hutud haavad osava haigeravitsejana kinni.
?lbelt s?tkutakse vedelat pori ?uedel ja sitket savi teedel. Laisalt t?stavad h?rjad vankri ees jalgu ja s?gavasse l?ikavad rataste laiad p?iad pikaldaste vihmade l?bi ?lesporsutatud heinamaa kamarasse. L?bipaistmatuks juugaks muutub vesi maanteekraavides ja laisalt voolavates soo-ojades.
Isegi tuppa ronib inetu s?gisene muda ja lamab pelgamatult p?randal.
Kortsus n?oga maa m?letab h?sti veel ilusat ?ielist kevadet, uhket suve ja rikkalikku s?gist. Ta istub n??d kurvalt vesiste hallide silmadega ringi vaadates ja oma noorust ja armastust taga leinates. N?dalate viisi tukub ta ainult l?hikeseks l?unaajaks ?rgates ja neid kuldseid p?ikesekiiri meelde tuletades, mille suudlemine temas tulise sigitusekiima p?lema s??tas. See oli aeg, kus igas loigukeses sinise taeva all s?itvad ehmespilvekesed endid peegeldasid ja kus ta edvistades ehete valikus ei v?sinud.
N??d h?beneb maa oma n?gu ja ei l?he p?evagi m??da, kus sa kurbusepisaraid kuivanud raudreiek?rrel ja lehtedeta sarapuuoksal ei silmitseks. Elu koondab ennast majade ?mber eemal vainul, kus suvel m?ngiti ja s?da peeti, jookseb tihe uduvihm k?tisesuitsu n?ol edasi.
Sajab lund…
Lahingus puruks kistud ja inetu tardunud verega kaetud rinnale pannakse valge ordut?ht ordut?he k?rvale. Ainult k?rge v??rtuse hindamiseks ehitakse nii rikkalikult murupinda. Harjunud halastaja k?si katab kannataja haavad hoolikalt, neid ikka rohkem ja rohkem aatelik-puhta valge villa sisse m?hkides.
Igal helbel, mis kirdetuules liugub, on elu ja nagu porist maapinda kartes k?igub ta argselt ?les ja alla. Need helbed h?ljuvad inimeste m?tete viisil nendesamade m?tete moodi, mis alaliselt loodavad ja kahtlevad. Kogu taeva ja maa vahe, mida siiamaani hall uduvihm t?itis, on korraga elama hakanud. Sa oled m??ratu suures pidusaalis, kus sind vallatu pillavusega h?bet?htedega ja s?ravate p?rlitega ?le kallatakse.
Sa j??d seisma, lased need t?hed oma m?tsi, oma kuue, isegi oma palge peale langeda ja naeratad.