Uinak t?llas

Eduard Vilde

Eduard Vilde 1893. aastal kirjutatud naljajutt.

Eduard Vilde

Uinak t?llas

„Siin ma seisan ja t?stan oma m?lemad k?ed s?simusta taeva poole ja vannun: kui mind head v?i kurjad vaimud sellest h?dast p??stavad, siis heidan praegusest tunnist peale eluaegseks karskuseseltsi liikmeks!.. Esimest n?dalat abielus, ja seesuguse n?oga nooriku ette astuda!.. Ma usun, ta ehmataks enda surnuks ja nutaks enese veel surnumaks… Aga see pole ammugi veel k?ik. Ta ema, see p?rguv?rsti vanaema ?mmade seast – see ?hutaks t?tre silmapilk abielu lahutamisele. Anna lahkumine aga oleks minu surm – ta on mulle magusam kui k?ik maailma maiused. Ei, n?nda ei v?i ma mitte nende silma alla astuda – n?nda mitte!..”

?nnetu, kes neid ahastavaid s?nu iseenesele k?neles – tal oli peaaegu nutt varaks polnud keegi v?hem kui laialt tuntud r?tsepmeister August Ahvison Pipra uulitsast. Ta seisis pilkasel pimedal s?gise?htul maja ees, milles ta elas, ja p??dis oma l?tvunud keha laternaposti najal ikka ja ikka j?lle sirgele ajada, mis j?i aga asjata vaevaks. Mainida olgu veel, et tema k?nes puudusid k?ik r-id, muutudes l-ideks, ja et ta tegi ?htelugu laternapostile aupaklikke niksukesi.

August Ahvison oli tuntud kui kaine, korralik noormees. T?na aga oli ta kelmusele ohvriks langenud. Ta juhtus ?htul kogemata kokku kahe kaugemalt tulnud vana s?braga, kes meelitasid ta v?ikesele teretusjoomingule trahterisse. Seal teadis neile meister oma noorest abielu?nnest nii vaimustatud lugu laulda – muuseas t?endas ta v?ga ettevaatamatult, et tema ja ta naisukese vahel veel ainust halba s?na ei olevat vahetatud, ei ainust varjutatud silmapilku ette ei olevat tulnud nii et m?lema s?bra p?ues, kes olid poissmehed, t?rkas kadedus elule. Ning kadedus sigitas kurja n?u. Nad pilgutasid teineteisele kavalalt silma, ja asja l?pp oli, et nad panid noore naisemehe peas k?iksugu salalikkude jookidega suure kilgi laulma. N?nda tahtsid needsinatsed kadedad s?brad ?nnelikule naisemehele mahti anda igavese p?ikesepaiste asemel ka kord p?ikesevarjutust ja m?nesuguseid sademeid n?ha saada.

Seal ta vaene n??d seisis! Tuul 1??tsus, vihma sadas, ja Ahvisoni hinges valitses sama pilkane pimedus kui uulitsalgi ringi. Ainus m?te ja m?iste, mis ta pommiraskuses peas veel v?is t?rgata, oli see: N?nda ma ei tohi koju minna! See oli ta ainus, ent kaljukindel teadvus. Aeg ei olnud veel liiga hiline – maja lai hooviv?ravgi seisis veel lahti – ning rahakulu ei olnud tal ka mitte ?lem??ra suur olnud, kuid ses olekus Annakese ja alles veel ?mma ette astuda – ei, see oli lihtsalt v?imatu.

Ta hoidis laternatulba nagu kalli armukese ?mbert h?rdalt kinni ja p??dis aru pidada. Paar tundi rahulikku und oleks ta p??stnud. Uni peletaks kilgi ja annaks n?ole loomuliku „vassongi” tagasi. Aga kuhu heita magama?

Ainust s?pra l?hedal ei ela. V??rastemajad on siselinnas. Omas majas on k?ll tuttavaid, aga nende k?est l?heb jutt Ahvisoni suurest ahvist laiali ja puutub, mis vana asi, k?ige eel just nende k?rva, kelle eest teda taheti varjata. H?da igapidi suur.

Ahvison piilus l?bi pimeduse, millesse ainult laterna petrooleumileegike pisut paistet heitis, lahtisest ?uev?ravast sisse. Ta pidi r??must ?kki peaaegu k?puli kukkuma. ?uest mustas talle suur tume kogu vastu. R?tsep teadis, mis see oli. Majas elas nimelt voorimeeste-peremees, kes pidude ja lustis?itude tarvis ka hobuseid ja s?idukeid v?lja ??ris. Must kogu t?llakuuri v?rava ees ei olnud miski muu kui ?ks kinnine t?ld, mida vist taheti ??seks vihma k?tte loputada j?tta.