Dr. Aadu Rebane
Eduard Vilde
Eduard Vilde 1899. aastal kirjutatud naljajutt.
Eduard Vilde
Dr. Aadu Rebane
1
Koolipreili Justiine Karreni juures oli perekonnan?ukogu t?iel liikmearvul koos. P?evakorral seisis ?lit?htis asi: neitsi Ursula meheleminek. Viimane oli t?di Justiine kasvandik, allus aga oma onu, preili Karreni venna, apteeker Martin Karreni seaduslikule eestkostmisele. Noor kihelkonna-arst doktor Rebane, kes oli linnas Ursulat m?ne kuu eest tundma ?ppinud, oli neiule oma tundmusi kirjalikult avaldanud ning palus samal teel ?htlasi nii ta kasvatajalt kui ka eestkostjalt tema k?tt. Soovitud vastuse p?rast oli siis Karreni perekonnan?ukogul vaja otsusele j?uda.
V?ikese seltskonna ?le, kes istus auravate kohvitasside juures, h?ljus asja t?htsuse kohane p?halik t?sidus. Justiine-t?di punane ninaots h??gus ?revusest tumedamalt kui muidu, onu Karreni lagedalt pealaelt paistis pidulik s?ra, teiste onklite laubad seisid murelik-tarkades kortsudes ning tantad, need hoidsid eneste hambulised ja hambutud suukesed h?rdalt ja salap?raselt punnis. Ursulale oli t?di praegu k?su andnud oma kohvitassiga teise tuppa minna, sest arutused pidid algama. Siiski tekkis esiotsa tumm vaheaeg, mil oli kuulda ainult tasside k?linat, suude r??pamist ja hammaste naginat. See kestis nii kaua, kui t?di Justiine viimaks oma t?hja tassi lauale pani. Tema eeskuju j?rgi tegid ?kshaaval k?ik teisedki.
„Alga!” ?tles ta vennale enam silma kui suuga.
Apteeker Martin Karren, l?hike, t?ntsaka kehaga lihav h?rra, kelle ninal ja p?skedel leidus soolat??kaid, piilus ?le prillide oma hiiglasuure kuivetanud abikaasa poole, kes troonis majesteetlikus poosis tema k?rval, ja laskis siis, kui selle k??narnukk samuti oli ?elnud „alga!”, oma suured kollakad silmad n?htava t?htsuseteadvusega ?mber laua ringi k?ia. Kui ta lai habemetu suu paar korda oli ?hku hammustanud, algas ta viimaks harilikul k?nemehetoonil:
„Austatud pidulised –”
Samal pilgul aga tundis ta proua Karreni odateravat k??narnukki oma k?ljeihus ja teadis, et ta oli ?elnud mingi mittes?ndsuse. Proua Karreni v?ite j?rgi juhtus talle seda sagedasti, eriti k?nedes. Hoolimata sellest oli ta osavaim piduk?neleja kogu linnakeses, ja mitte ?ksnes ta enda, vaid paljude teistegi arvates.
„Armsad lauas?brad –” parandas ta end ruttu, kuid ka see ?te ei n?inud ta targemale poolele meeldivat, sest uuesti puuris end tuttav piigiots ta k?ljeluude vahele. L?hemaks seletuseks olgu t?hendada, et proua Eulaalia oskas otse imetaolise sihiosavusega tabada ikka ja alati ?hte ja sedasama k?ljeluudevahet; mitte ?kski t?uge ei l?inud m?rgist m??da. Seep?rast reageeriski papa Martin nii erksalt tema meeldetuletustele.
S?di k?nemees nilpas j?lle mitu korda ?hku nagu kuivale sattunud luts, enne kui alustas uuesti:
„Kallid h?rrad ja prouad – ?igemini: prouad ja h?rrad – ja ka preilid – ?he s?naga: armsad sugulased! … Ta aimas korraga, et oli ?ige s?na leidnud, sest t?ukevalmis hoitud oda t?mmati tagasi; kergendatud rinnal ja k?hku kasvaval iseteadvusel avas ta n??d oma vaimu vesiv?ravad ja k?neles – k?neles otsekui teine Demosthenes, muudkui saksa keeli:
„Teie k?ik teate, minu kallid h?imud, et sel lapsel, meie k?ikide armsal v?sul, kelle elusaatuse p?rast me t?na siin pidulikult koos oleme, – teie teate, et sel lapsukesel olid kord ka vanemad – vanemad nagu teistelgi lastel. Ja teie teate, et need vanemad surid, sest, minu kallid, inimene on surelik ja meie k?ik peame kord surema –”
„See on peaaegu kindel,” ?tles laua otsast keegi kuivalt, vist advokaat Hiller, kes ka ise oli tubli k?nemees. Aga enne kui onu Martin sai sellest kiitlikust kinnitusest r??mustada, tuksatas ta keha kramplikult sest juba j?lle oherdati tuttavast kohast ta ihu – seekord ise?ranis valusalt. Arvatavasti ei olnud ta elur??mus ?rnem pool n?us selle kurva h?poteesiga, et k?ik pidavat surema.
„Meie k?ik peame kord surema,” kordas k?neleja siiski, aga heites proua Eulaaliale t?hendusrikast pilku lisas ta vabandamisi: „vanad muidugi enne, nooremad p?rast – meie, mehed, kui vanad k?nnud enne, meie abikaasad aga, kes kui haljendavad, ?itsvad