Velsandi plika

Jakob M?ndmets

Jakob M?ndmetsa 1914. aastal ilmunud novell.

Jakob M?ndmets

Velsandi plika

Algus

Koputati.

“Sisse!”

See oli vana Ruup. Juba enne tuppatulekut oli ta peosse kahmanud rasvast ja ?list l?ikivaks v?idunud m?tsi, kuna ta ise ukse k?rvale seisma j?i ja hoides pahemas k?es m?tsi, paremaga ?le sagris juuste l?kates neid veidi korraldas.

“Ah sa tulid juba? Hea k?ll, ma panen enese riide. Tuul on hea?”

“Jah. Paljuks siit maad minna on.”

Aknast l?ikis rohekas merepind. Neem, mille peale majakas oli ehitatud, ulatus kaugele merre, l?ppedes poole versta pikkuse kariga ja paari rahuga.

Mind saadeti Lundi majaka ?lemaks, aga kohe sain aru, et see on t?ieline vangip?li. Alla kahek?mne versta ei leidunud ?htegi inimest, kellega oleksid v?inud k?nelda kui omasugusega. Pikuti randa m??da kalameeste k?lad ja nende selja taga verstade kaupa lagedat n?mme.

See oli t?na esimene kord, kus m?tlesin s?ita rannak?lla.

“Noh, mis k?la pool uudist kuulub?”

“Ei tea midagi.”

“Kas tantsivad ka k?rtsis?”

“Eks ikka ka. T?na on ju p?hap?eva ?htu.”

Tahtmatult naeratasin. Randlased tantsivad! Aga olgu peale – eks me n?e.

“Kas k?las on ka ilusaid t?drukuid?”

“Eks ole ikka ka.”

“Noh, kes?”

“Eks ole mitugi. K?ik jumala loodud.”

“Aga sa ei tea ?htegi nimetada. Missugune sinu meelest see k?ige ilusam on?”

“Mis n??d minust seal r??kida. Eks iga mees vaata omamoodi.”

“Ei noh – usun, k?llap ka sinulgi silmad. Eks nimeta siis m?ni nimi. Siis mul ka nagu ette teada.”

“Eks ole nii m?nigi, kellel kena n?olapikene. Aga seda Velsandi plikat kiidavad k?ik. Eks see ole ikka t?druk k?ll.”

Vanamees l?ks veidi elavamaks. Algul oli temaga k?nelemine alati nagu kivikaalumine.

“Velsandi plika? Kuidas tal niisugune nimi on? Kas ta on alles laps?”

Minu teadmatus tegi vanamehele nalja.

“Ei ta n??d laps ole k?ll ?hti,” k?neles ta naerdes. “No ega ta vana ka ole, paras niisugune noor t?druk. Eks see nimi ole talle pandud ?sna ?ieti. Ema tuli teisega Velsandist, aga siis ta oli k?ll alles laps, ?sna pisikene. Siin rannas on ta ?les kasvanud. Aga ega tal ole ema n??d ?htegi enam. Teda h??takse ikka Velsandi plikaks.”

“Ah on ilus t?druk?”

“Ega v?i ?telda ?hti. Eks h?rrad ise n?evad.”

“Sooh! Noh, s?idame siis!”

*

Kui keegi tuttavatest oleks minu poole sel ajal tulnud, oleks ta igatahes vaimustuses h??dnud: kui tore k?ll siin elada!

Selles olen kindel.

?mberringi meri, mis ilmaski ei vaiki. Tormi ajal seisavad karil alaliselt kroonilised veekuhjad ja ?le rahude m?rinal veerevad ja k?rgele s??stvad lained. Vaadates merele, ei j??nud pilk enne seisma, kuni ta j?udis taevarannale, sinna, kus tume vesi ja hall taevas ?hte sulades t?mbavad silmapiirile sinkja kriipsu. Majaka juurest viib paari versta pikkune k?rge kivine selg ?leskuhjatud j?ana maale. Sealt hakkabki rand, lage, m?ne kidura kadakaga, kivine n?mm, millel ei n?e otsa ega ??rt. ?le lahe paistavad kalameeste madalad onnid. Need lommutavad seal argselt voogude l?hedal nagu haudujad veelinnud omil pesil.

Esimesel silmapilgul v?ib see vaade olla ju suurep?rane, seda ma usun. Aga ma ?tlen – ainult esimesil ajul. See ?hetasane mere m?hin, see ?htesoodu kuulduv kajakate kisa, see piiritu ruum, kus pilk peagi hulkumisel v?sib, need ?helaadilised kaldad ja kivid – see muutub peagi v?sitavalt vastikuks, t??tavalt ?hetaoliseks. Sul hakkab igav. Viis majakameest – k?igil ?hesugused tuhmid pilgud, kust ka k?ige teravam silm ei suuda leida ei kurbust ega r??mu, ei rahulolemist ega erutust. Alati ?hesugused hallid n?od, nagu need kividki seal kaldal, mis aastasadade jooksul ei muuda oma kuju. Kui tahad saada nende suust s?nu, siis pead selle nagu killu raudkivi k?ljest lahti taguma. Kindel v?id olla, et ka see ainuke kild ongi, mis siis langeb. Mingil tingimisel mitte rohkem.

Ma olin alles teist n?dalat siin, aga oleksin siit l?inud lennates. Iga m??das?itva laevaga r?ndasin ?hes ja olin enese saatuse peale tulivihane, mis mind asendas siia vangi.

Ei lootnud ma sellest k?last ja