Talitaja

Jakob M?ndmets

Jakob M?ndmetsa 1915. aastal ilmunud novell.

Jakob M?ndmets

Talitaja

Algus

Kohe peale valimisi s?ndis tema juures muudatus. Nad andsid kirjutajaga teineteisele k?tt (?igemini tegi seda kirjutaja), sest neil tuli n??d ?hiselt suure valla asju ajada. ?ksmeeles t??tamine oli k?igepealt nende eneste seisukohast v?ga hea.

Kui nad p?rast k?rtsi juurde l?ksid, j?id vaesemad vallamehed temast aupaklikku kaugusesse.

“Seda peate n?gema, ma teen teile ?igust,” ?tles ta k?rtsi leti ees ja puhus vahu ?lleklaasi pealt maha (seda oli ta ennemalt n?inud tehtavat, aga ise ei olnud ta seda mitte teinud). “Mina ei pea mingit vahet, ?igus olgu iga?hel ?hesugune.”

Ta ?mber t?mbus k?lameeste ringi koomale.

“See on sula ?lekohus, meie vald maksku 400 rubla hospidali raha,” t?hendas J?ri Hints, kes ise ka vallavanemaks saamisel oli sammusid astunud, kuid mitte k?llalt m?juva tagaj?rjega. “Ma ?tlen, nii see ei l?he. Elavad k?iksugust elu ja vald aga andku siis tohterdamiseks abi.”

“See on ?ige, p?ris ?ige,” h??ti mitmelt poolt.

Hintsul oli hea meel, sest tal oli p??d n?idata, kui suure vea vald seega tegi, et teda talitajaks ei valitud.

Seda m?tlesid ka veel teised.

“Sina r??gid ainult hospidali rahast,” ?tles uus talitaja. “See on v?ike asi. Meil on suuremaidki asju, mis sugugi ?iged ei ole. K?ik tulevad l?bi v?tta. K?rtsmik, anna neile viina.”

“Eks ikka neid ole k?ll,” h??dsid mehed j?rele. “Ega ole ennemalt suuremat midagi ?ra tehtud.”

Uus vallavanem tundis korraga oma m?juv?imu kasvamist. Ei valita ju igameest talitajaks. Oli temast hoopis vanemaidki mehi vallas, keda kordagi polnud valitud.

Tema valiti.

Aga ega ole vigagi. Kui jumal ameti annab, k?llap ta siis annab ka m?istuse. Esiotsa on raskusi k?llalt. Kui palju ei tule ametipaikadega l?bi k?ia. Kodus on ta suur mees, aga seal ei taheta sellest midagi teada. Teda lastakse sagedasti tundide kaupa oodata. Toast kuuldub lustiline jutt, isegi naer, aga ta peab ootama. Tulevadki sammud, ta t?useb ruttu ?les, s?da l??b peksma, aga sammud kaovad.

Uuesti algab ootamine.

Salaja k?sib ta eneselt, miks teda lastakse oodata, aga edasi ei tohi ta m?telda, sest see on ta ?lemus, kelle ette ta astub. Ta kavatseb, kuidas tuleb k?nelda.

Viimaks kutsutakse. Uus talitaja kummardab, j??b ukse l?hedale seisma. Halb on – kuhu sa astud suure mudase saapaga: siin l?ikiv p?rand, seal puhas p?randavaip.

“Ah sina oledki Metsk?la valla uus talitaja?”

Ta kummardab. See on n??d nii kerge, nagu suruks keegi teda kuklast.

“Tule ometi siiapoole.”

Ta astub, teine jalg l?ikival p?randal, teine p?randavaibal. Kui ta n??d eksibki, siis ometi ainult ?he jalaga.

P?rastpoole ei ole see enam nii raske ja endistest k?ikudest kogemusi korjates oskab ta “auliku h?rra” ja kummarduse alati parajasse kohta paigutada.

Kuigi vahel alla neelata tuleb, mis vastik, aegam??da saab ta sellegagi ?ige ilusasti toime.

Hoopis teisiti on lugu kodus vastuv?tmisetundidel, sest seal on mahti n?idata, mis inimene niisugusel korral ?ige v??rt on, kui ta vallavanema auj?rjel istub. Asjad, mis enne hoopis keerulisemad paistsid olevat, on n??d igap?evased ja talitaja oskab alati oma m?juva s?na otsuse n?ol anda. Ta tunneb enesel ?kitselt ise?raliku ande olevat k?ige keerulisemate asjade seletamiseks ja ta isegi imestab, kuidas see tarkus siiamaani oli vaka all seisnud. Kui juba ?teldakse: “Talitaja ?tles”, siis ei saagi asjalugu teisiti olla.