Kättemaksjad 2: Tulekahi

Brandon Sanderson

Nad ütlesid Davidile, et see on võimatu - isegi Kättemaksjad polnud tapnud Kõrgemaid Eepikuid. Ent Terassüda - haavamatu, surematu, võitmatu Terassüda - on surnud. Ja seda Davidi käe läbi. Terassüdame tapmine pidi muutma elu lihtsamaks. Selle asemel mõistab David, et tal on küsimusi. Suuri küsimusi. Ja keegi Newcagos ei oska vastata.Aga Taastatud Baabülon, varasemalt Manhattani linnaosa, pakub võimalusi. Salapärase Kõrgema Eepiku Regaalia võimu all olev Taastatud Baabülon on üleujutatud ja hale paik, kuid David on kindel, et see on see rada, mis viib ta selleni, mida otsib. Kõrgemast Eepikust despoodi kanna all olevasse linna on ohtlik siseneda, kuid David on nõus riskima. Sest Terassüdame tapmine jättis tema südamesse augu. Augu, kus elas kord tema kättemaksuiha. Kuidagi täitis ta selle augu teise Eepikuga - Tulekahjuga. Ja ta on valmis tema leidmiseks ja vastuste saamiseks asuma retkele, mis on süngem ja veelgi ohtlikum kui ta rünnak Terassüdamele.PABERRAAMAT SOODUSHINNAGA

Brandon Sanderson

Tulekahi

Originaali tiitel:

Firefight

Brandon Sanderson

Delacorte Press

Text copyright В© 2015 by Dragonsteel Entertainment, LLC

Reprinted by arrangement of the Author and JABberwocky Literary Agency.

Jacket art copyright В© Craig Shields

ISBN 978-9949-583-14-0 (trГјkis)

ISBN 978-9949-583-15-7 (epub)

TГµlge eesti keelde В© Mario Pulver ja Pikoprint OГњ 2016

Projektijuht Taavi Toots

TГµlkija Mario Pulver

Toimetaja Vilve Torn

Keeletoimetaja Sven Saun

Kujundaja Heigo KГјtt

See raamat on uhkusega trГјkitud keskkonnasГµbralikule paberile. KeskkonnasГµbraliku metsanduse all mГµistetakse FSCВ® sГјsteemis

sellist metsamajandamise viisi, mis säilitab metsade elurikkuse, produktiivsuse ja looduslikud protsessid.

Rohkem informatsiooni vaata www.pikoprint.ee/roheline (http://www.pikoprint.ee/roheline)

E-raamat OГњ Flagella

Nathan Goodrichile,

kallile sГµbrale, kes oli piisavalt kannatlik,

et lugeda mu raamatuid ka siis, kui need olid kehvad.

Proloog

Ma vaatasin, kuidas Häda kerkib.

Olin siis kuueaastane ja seisin öösel meie korteri rõdul. Mäletan ikka veel, mismoodi vana konditsioneer ragises aknal minu kõrval ja kattis isa nuttu. Ületöötanud masin rippus paljude korrustega süviku kohal ja sellest tilkus vett nagu higi mõne enesetapumõtetega hüppama valmistuja laubalt. Masin oli katki, puhus õhku küll, kuid jahutada ei suutnud midagi. Mu ema lülitas selle sageli välja.

Pärast ema lahkumist jättis isa selle käima – tema sõnul tundis ta selle töötamise ajal end jahedamalt.

Langetasin oma pulgakommi ja kissitasin silmi selle imeliku punase valguse poole, mis tõusis silmapiiri kohale nagu uus täht. Ainult et ükski täht ei olnud iial olnud nii ere ega punane. Karmiinpunane. See mõjus nagu kuulihaav taevalael.

Samal ööl kattis Häda kogu linna mingi kummalise sooja kumaga. Seisin seal – pulgakomm sulamas, kleepuv vedelik sõrmede vahelt alla tilkumas – ja vaatasin kogu seda tõusu pealt.

Siis algas kisa.

ESIMENE OSA

1

„David?” Hääl kostis mu kõrvaklapis.

Raputasin end unelusest välja. Jäin jälle Häda põrnitsema, kuid selle tõusust oli möödas juba peaaegu kolmteist aastat. Ma polnud enam kodus isa juures elav jõmpsikas. Ma polnud isegi alustänavate relvatehases rügav orb.

Olin Kättemaksja.

„Kohal,” vastasin ma ja panin vintpüssi õlale. Läksin üle katuse. Oli öö ja ma vannun, et Häda valguses paistis kõigel punakas varjund, kuigi see polnud iial paistnud sama kirkana kui sel esimesel ööl.

Newcago kesklinn laius mu ees ja selle pinnad peegeldasid tähesära. Kõik oli siin terasest. Nagu mõni küborg tulevikust, kellel on nahk maha rebitud. Ainult et nagu mitte nii mõrvarlik. Või, noh, üldse elus.

Pagan, mГµtlesin ma. Ma olen metafooride osas ikka tГµesti kehv.

Terassüda oli nüüd surnud ja meie võtsime tagasi Newcago ülemised tänavad – sealhulgas mitmed mõnud, mille eliit kord endale reserveeris. Võisin iga päev oma vannitoas duši all käia. Ma peaaegu et