Minu LГµuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod

Gertrud Talvik

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud… Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.

Gertrud Talvik

Minu LГµuna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod

EESSГ•NA

Vahin iseenda peegelpilti tumenenud Maci ekraanilt ja tunnen, kuidas pea hakkab sumisema. Valu on kiire ja äge nagu hoovihm, kus veetilgad on asendunud nõeltega. Keeran ennast madratsi peale selili ja lasen keskpäeva päikesel ennast soojendada. „Ongi kõik,“ mõtlen endamisi.

Miskipärast kujutasin ette, et seda hetke saadab mu vali naer ja tants läbi toa, Skype’i-kõned perele ja sõpradele ja supilusikas maapähklivõi topsis. Liikumatu lamang päikeselaigus ja nõelvihmast peavalu tundub hetkel piisav. Mingil moel on see isegi samatähenduslik kui rõõmutants läbi toa.

Umbes kolm minutit enne magistritöö esitamise tähtaega vajutasin submit ja sain vastuseks rohelise linnukese. Minu aastatepikkuse haridustee kulminatsioon on malaariaparasiidi transkriptsioonifaktori IIB kloonimine ja esimesed biokeemilised katsetused. Miljonitest maailma loomaliikidest uurisin ühe unikaalse genoomiga mikroskoopilise parasiidi mitme tuhande proteiini seast ühteainsat. See ei ole isegi naljakas, kui mõttetu tundub see saavutus suures perspektiivis.

Kuidas see üldse juhtus, et ma Lõuna-Aafrika vabariigis maailma malaaria käest päästma asusin? Kui ma vaid teaksin. Näen omaenda elu kui impromptu džässisoolot: vali ja vaikne, kiire ja aeglane üsna suvalises järjestuses ja suures osas puhtalt improvisatsioon. Minu magistritöö tähtaeg langeb umbkaudu kokku kuupäevaga, mil ma viis aastat tagasi esimest korda Lõuna-Aafrika vabariigi territooriumile astusin. 27. jaanuaril 2011 tervitas mind Kaplinna lennujaamas hunnitu silt „Welcome to South Africa“.

Kas oled kunagi proovinud teha oma bucket list’i? Nimekirja asjadest, mida enne surma kindlasti teha tahaksid, ja maadest, kus soovid tingimata käia. Need tükikesed unistustest, milleta elu ei tundu terviklik. Ja seega ei tule ka suremine enne kõne alla. Ma olin kõndiv hingav bucket list. Miski minu sees pidevalt põles – kogeda rohkem, tunda enam! Ma püüdsin hullunult viskuda elu lainetesse, et siis joovastunult kaldale roomata ja uuesti tagasi viskuda. Ma ei olnud kunagi kindel, kas see on see maksimum, mis elul mulle pakkuda on, või on kuskil taamal, kaugemal lained suuremad; kus elu kõrvetab veel kuumemalt mu nahka, on veel… tõelisem?

Olles naasnud Austraaliast, kuhu ma aasta varem üheotsapileti, paari bikiinide ja 18aastase elukogemusega kohale lendasin, tundsin taas seda kipitavat tunnet enda sees. Eesti oli küll armas, aga see „elutaifuun“, mida kujutasin ette igal pool mujal, ei ulatunud Eestini. Ma pidin midagi välja mõtlema. Iga Eestis veedetud päeva saatis häiriv mantra minu sees. Mul ei olnud aga millestki kinni haarata.

Kuhu? Mida? Milleks?

Ühel sügisõhtul rõdul istudes ja mantraga võideldes meenus mulle hetk aastaid tagasi 15aastasena keskööl Tōkyō jalakäijate sillal seistes. Vahel harva saan ma elu kätte, suudan haarata ta sabast kinni ja hoida paar sekundit käte vahel. Mäletan selliseid hetki erilise täpsuseg