Minu Indoneesia. Maailma makett

Berit Renser

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Berit Renser

Minu Indoneesia. Maailma makett

PROLOOG

Taman Mini kultuuripark Jakartas jutustab oma külastajatele loo. „Bhinneka Tunggal Ika“ ehk „Ühtsus mitmekesisuses“ on Indoneesia moto. See fraas peab siduma tervikuks üüratu arhipelaagi 17 000 saart ja tuhanded etnilised grupid, kes neil kõrvuti elavad. Kultuuripargis saab väikese vaevaga, ilma mere- ja kultuuritõketele komistamata, jalutada jaavalaste joglo’de[1 - Joglo – Jaava aristokraatidele omane elamu, mis eristub teistest omapärase katusekuju poolest. (jaava k)], dajakite longhouse’ide[2 - Longhouse – Borneo saarele omane puitelamu, mis on ehitatud kõrgetele sammastele, võib olla sadu meetreid pikk ja majutada mitukümmend perekonda. (inglise k)] ja Bali templite vahel. Vaadata Maluku pulmasid, Sulawesi matuseid või Nusa-Tenggara ümberlõikamistseremooniaid. Taman Mini on mitmekesisuse ideaalrefleksioon.

Indoneeslaste suur rahvuslik narratiiv on siiski üks paras väljamõeldis. Aastasadade jooksul vaheldusid siin hinduistlikud ja budistlikud kuningriigid ning islamistlikud sultanaadid, hõlmates eri aegadel eri piirkondi. Tänapäevase Indoneesia alad ühendas lõpuks Madalmaade ahne käsi, mis ei nimetanud saarestikku ümber mitte veel riigiks, vaid Ida-India Kompaniiks ja hoidis oma võimu 350 aastat. „Merdeka!“ oli võimas sõna. See tähendas vabadust. Pärast lõputuid rüselusi emamaa Hollandiga, aga ka Jaapani okupatsiooniga, saavutati lõpuks, 1945. aastal, iseseisvus. Arhipelaagi elanikud olid nüüd korraga küsimuse ees: kes me oleme ja mis meid seob?

Nendele küsimustele pidi vastused andma Indoneesia esimene president, karismaatiline Sukarno, keda kutsuti hellitavalt Indoneesia isaks. Sukarno alustas riigi põhjaliku brändimisega, esmajoones selle asukaile endile.

Ühtsel riigi oli vaja ühte riigikeelt – saagu selleks indoneesia keel. Ühtsel riigil oli vaja ideoloogiat – saagu selleks Pancasila. Ühtsel riigil oli vaja hümni – saagu selleks „Suur Indoneesia“. Rahvuslikku ühtsustunnet ja patriotismi pidid nüüd kasvatama lõputud pisitegevused. Üks õige indoneeslane käis paraadidel puna-valges marssimas; heiskas hommikuti koolihoovis lippu ja võimles selle all lugupidavalt; üks õige indoneeslane tegi oma riigi heaks ühiskondlikult tasuta tööd ja ehitas üles terve 1962. aasta Aasia mängude staadioni. Üks õige indoneeslane laulis, käsi rinnal, hümni:

Jäägu kestma mu maa,

jäägu kestma mu riik,

mu rahvas, mu inimesed, nad kГµik.

Loogem ta hinge,

vormigem ta keha

Suurele Indoneesiale.[3 - Inglise keele vahendusel tГµlkinud Ain Rada.]

Ja Гјks Гµige indoneeslane teadis kГјsimustele une pealt Гµigeid vastuseid:

„Millistest põhimõtetest koosneb Pancasila?“

„Usk ühte jumalasse! Humanism! Õiglus! Indoneesia ühtsus! Esindusdemokraatia!“

Isegi kui Sukarno presidenditroonilt tГµugati ja vГµimu vГµttis autokraatlik Suharto, ei kadunud vajadus rahvusfantaasia