Balthazar

Lawrence Durrell

„Balthazar” on Lawrence Durrelli neljaköitelise romaani „Aleksandria kvartett” teine köide, mille tegevuspaik on Teise maailmasõja eelne Aleksandria Egiptuses. Autor toob taas lugeja ette Vahemere idaosa möödunud sajandi alguse kosmopoliitse ja värvikireva õhustiku. Nüüd avaneb meile minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist. Nimelt on esimese romaani minategelase käsikirjale lisanud oma kommentaariumi tegelane nimega Balthazar, homoseksuaalist arst ja kabalist, kes esineb ka „Justine’is”. Minategelane on dilemma ees, kas avaldada „Justine” esialgsel kujul või lisada sellele ka Balthazari kommentaaridest ilmsiks tulnud teave. Nimelt oli ta olnud täiesti pime tõsiasja suhtes, et tema armsam Justine oli samal ajal suhtes ka esimeses köites enesetapu sooritanud kirjaniku Pursewardeniga. Kumb neist oli peibutuspart naise abikaasale Nessimile? Tema või Pursewarden? Kelle vastu olid naise tunded tõelise(ma)d? Ja üldse, kes on loomult Nessim? Kas vaid armukade abikaasa või eluohtlik, ka mõrvaks võimeline inimene? Kõik jääb pooleli, et jätkuda kolmandas romaanis „Mounto¬live”. Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. „Justine”, 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, ilmus Eesti Raamatult 2016. aastal. Tsitaadid „Imelik, eks? Ta oli Justine’le mingis mõttes õige mees, aga samas, nagu sa kindlasti tead, on armastuse seadus, et niinimetatud „õige” inimene juhtub meie teele alati kas liiga vara või liiga hilja.” „Mängurid ja armukesed mängivat tegelikult selleks, et kaotada.”

Lawrence Durrell

Balthazar

Emale

need mälestused unustamatust linnast

Peegel, kes nägi teda ilusana, hakkaks teda armastama, peegel, kes nägi teda hirmsana, hakkaks teda vihkama, ja ometi oleks see kõigele vaatamata üks ja seesama indiviid.

    D. A. F. de Sade „Justine”

Jah, me nõuame teilt neid üksikasju: te looritate neid sündsusega, mis võtab neilt kogu jubeduse, järele jääb ainult see, mida neil, kes tahavad inimest tundma õppida, on tarvis teada: on raske ette kujutada, kui suurt kasu niisugused pildid nende hinge arengule toovad; võib-olla oleme sel alal nii suured võhikud just tänu rumalale tagasihoitusele, mida ilmutavad need, kes tahavad neist asjust kirjutada. Absurdsete hirmude küüsis viibides räägivad nad meile ainult lapsikusi, mida iga viimane juhmard teab, ega söanda sirutada kätt julgelt inimsüdamesse, et avada meie silme ees tohutu eksituste labürint.

    D. A. F. de Sade „Justine”[1 - Kristiina Rossi tõlked.]

I OSA

I

Maastikutoonid: pruunist pronksjani, terav taevasiluett, madalad pilved, beežikalt ja violetselt varjundatud peegeldustega pärlikarva maapind. Lõvikarva tolmukõrb: prohvetite hauad, mis on päikeseloojangul iidse järve taustal tsingi- ja vasekarva. Suured liivavoldid kerkivad õhust nagu hiiglaslikud vesimärgid; roheline ja sidrunkollane annab maad suurtükimetallile, üksikule tumedale ploomikarva niiskelt tukslevale purjele, mis on kui kleepjate tiibadega nümf. Taposiris[2 - Linn ja samanimeline tempel 3. sajandist eKR.] on oma ümberkukkunud sammaste ja meremärkidega surnud, harpuunidega mehed haihtunud … Maerotise järv lebab kuuma sirelililla taeva all.

Suvi: seemisnahkne liiv, kuum marmortaevas.

Sügis: tursunud muljumisjälje hallid toonid.

Talv: jäine lumi, jahe liiv, vilgukivina sätendavad selged taevapalakad. Jõesuudme rohelise vesised varjundid. Imeline tähistaevas.

Aga kevad? Ah! Jõesuudmes pole kevadet, ei mingit värskuse- ega uuenemistunnet. Talvest tulnuna kastetakse sind kohe suve vahajasse ollusesse, mis on hingamiseks liiga kuum. Aga vähemalt siin, Aleksandrias päästavad meretuuled meid suvise olematuse liikumatust raskusest, puhudes üle sõjalaevade vahel lebava lainemurdja ning pannes laperdama Grande Cornishe’i rannapromenaadi kohvikute triibulised varikatused. Ma pole