Valgus, mille lasime käest

Jill Santopolo

Lucy on silmitsi valikuga. Aga enne kui ta saab midagi otsustada, peab ta alustama oma lugu – nende lugu – päris algusest. Lucy ja Gabriel kohtuvad New Yorgi Columbia Ülikoolis päeval, mis muudab nende elu. Nad mõlemad otsustavad, et tahavad teha midagi, millel oleks tähendus. Kui nad kohtuvad aasta hiljem uuesti, siis tundub see olevat saatus, võibolla nad leiavad oma elu mõtte teineteises. Kuid Gabe’ist saab fotoreporter Lähis-Idas ning Lucy elab oma elu ja arendab karjääri New Yorgis. Järgneb kolmteist aastat kestev teekond täis unistusi, ihasid, armukadedust, reetmist, vabandamist ja andestamist – ja üle kõige armastust. Kas see oli saatus, mis nad kokku viis, ja nende omad valikud, mis neid lahus hoidsid? „Valgus, mille lasime käest“ on üllatava emotsionaalse lõpplahendusega romaan inimsüdame sügavatest otsingutest, südant murdev kiituselaul vahemaadele, mida me läbime, et järgida oma unelmaid, ja uurimus ohvritest, mille toome armastuse nimel.

Jill Santopolo

Valgus, mille lasime käest

New Yorgi linnale

Proloog

ME OLEME TUNDNUD TEINETEIST PEAAEGU POOL elu.

Olen näinud sind naeratava, enesekindla ja lõpmata õnnelikuna.

Olen näinud sind murtud, haavatud ja pidetuna.

Aga ma pole näinud sind sellena, kes sa oled neil lehekülgedel.

Sa õpetasid mind otsima ilu. Keset pimedust ja hävingut – kõikjal leidsid sa valgust.

Ma ei tea, millise ilu, millise valguse leian ma kirjutades. Aga ma püüan seda teha. Teen seda sinu pärast. Sest ma tean, et sina teeksid seda minu pärast.

Meie kooselus oli nii palju kaunist.

VГµib-olla peaksingi ma alustama sellest.

i

MÕNE ASJA PUHUL ON TUNNE, ET NEED ON OLNUD ajaloo tunnistajad. Mulle tundus, et puulaud, mille ümber me istusime viimasel ülikooliaastal professor Krameri Shakespeare’i-seminaris, oli sama vana kui Columbia Ülikool, et see laud oli seal ruumis aastast 1754 ja selle ääri olid kulutanud meiesugused tudengid mitusada aastat, see aga muidugi ei saanud olla tõsi. Aga nii ma seda kujutlesin. Tudengid selle laua taga iseseisvussõja, kodusõja, mõlema maailmasõja, Korea sõja, Vietnami sõja ja lahesõja ajal.

Kummaline, et kui sa küsiksid mu käest, kes seal tol päeval veel olid, ei oskaks ma vist vastata. Kunagi olid need näod mul nii selgelt silme ees, aga kolmteist aastat hiljem mäletan ma ainult sind ja professor Kramerit. Mul ei tule meelde isegi õppejõu assistendi nime, kes jäi hiljaks ja jõudis auditooriumisse joostes. Veel hiljem kui sina.

Kramer oli just lõpetanud kohaoleku kontrolli, kui sa ukse lahti lükkasid. Sa naeratasid mulle, lohuke korraks põsel, kui sa Diamondbacksi pesapallimeeskonna mütsi peast kahmasid ja tagataskusse toppisid. Su pilk langes kähku vabale toolile mu kõrval, kuhu sa kohe istusidki.

„Ja teie nimi?” küsis Kramer, kui sa seljakotist kaustikut ja pastakat otsisid.

„Gabe,” ütlesid sa, „Gabriel Samson.”

Kramer tegi enda ees olevale paberile linnukese. „Püüdkem jõuda ülejäänud semestri jooksul õigeks ajaks, hr Samson,” ütles ta. „Tund algab kell üheksa. Tegelikult, püüdkem jõuda veidi varem.”

Sa noogutasid ja Kramer hakkas lahti rääkima „Julius Caesari” teemasid.

„„Me vaenlasel päev-päevalt kasvab jõud, / kuid meil, kes tippu jõudnud, algab langus.”” luges ta. „„Sest inimsaatusel on omad looded: / kui tabad tõusu, viib ta õnnele, / kui magad maha, kogu eluteekond / käib mööda madalikke armetult.”[1 - G. Meri tõlge.] Ma loodan, et materjal on teil läbi loetud. Kes vastab, mida ütleb Brutus siin saatuse ja vaba tahte kohta?”

See lõik jääb mulle alatiseks meelde, sest ma olen nii palju kordi mõtelnud, kas meile oli saatusest ette määratud Krameri Shakespeare’i seminaris kohtuda. Kas see on saatus või meie enda otsused, mis on sidunud meid kõik need aastad? Või midagi mõlemast, kui olime tabanud tõusu, mis viib õnnele.

Kui Kramer oli seda küsinud, lappasid mõned enda ees olevat teksti. Sina tõmbasid sõrmedega läbi oma lokkis juust