Vaik

Ariel Kane

Haarderite perekond elab rahumeelset elu väikesel saarel ja armastusest ses peres puudu ei ole. Aga mis saab siis, kui leebet meest tabab üks kaotus teise järel ja viimaks mõtegi kaotusest talumatuks muutub? Võibolla põgeneb ta kõige eest. Võibolla otsustab ta tappa omaenda ema. Surnuks kuulutada oma laps. Lasta hääbuda oma naisel. Võibolla vajub ta asjadesse, millest loobuda ei suuda. Võibolla. Ja kuidas kasvab armastatud laps pahupidi maailmas, kus hea on halb ja õige on vale, kus pimedus on valgus ja surnud on elavad? Laps, kes ei tohi võõrastega rääkida. Ja kes ei kahtlegi, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest. „Vaik” on kaunis lugu õrnusest, armastusest ja ustavusest. Ning see on kohutav lugu kaotushirmust, kinnihoidmisest, kokkuvarisemisest, paranoiast ja tahtmatust julmusest. Ane Riel (s 1971) debüteeris romaanikirjanikuna raamatuga „Liseleje lihunik” (2013). „Vaik” valiti 2016. aastal Taani parimaks põnevusromaaniks ja samal aastal võitis teos Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti.

Ane Riel

Vaik

Liv

Valges toas oli pime, kui isa mu vanaema ära tappis. Mina olin seal. Carl samuti, aga teda nad ei avastanudki. Oli jõululaupäeva hommik ja sadas õige pisut lund, aga korralikke valgeid jõule sel aastal ei tulnudki.

Kõik oli tollal teisiti. See oli enne seda, kui mu isa asjad hakkasid nii palju ruumi võtma, et me enam elutuppa ei pääsenudki. Ja enne kui mu ema läks nii suureks, et enam magamistoast välja ei pääsenud. Aga pärast seda, kui nad mu surnuks kuulutasid, nii et ma ei pidanud kooli minema.

Või oli see enne? Ma ei oska eriti hästi järge pidada, aeg sulab minu jaoks kokku. Inimese elu esimesed aastad tunduvad nii lõputud. Nüüd saan ma selle naise käest teada, et nii on seepärast, et kõike kogetakse esimest korda – see loob muljeid, ja muljed võtavad palju ruumi, ütleb ta.

Kindla peale oli palju seda, mis minu elu toona täitis, ja palju seda, mida sain tunda esimest korda. Nagu näiteks näha, kuidas vanaema ära tapetakse.

Nojah, aga jГµulupuu rippus laes. Selles ei olnud midagi uut, sest mu isale meeldis ikka asju lae alla hiivata, et Г¤ra kasutada kogu ruumi, mis elutoas oli. Kingid kuhjas ta siis tГјve alla, ja sedaviisi lootsime me alati, et ta toob koju pisikese kuuse.

Sel aastal oli puu vist õige pisike, sest selle all oli ruumi vägagi suurtele kingitustele. Üks neist oli meeletult uhke suur puust kastiauto, mille mu isa oli töötoas valmis ehitanud ja millele ema oli õmmelnud punased istmepadjad. Mu ema ja isa tegid kingid alati ise. Sellal ei teadnud ma üldse, et teiste inimeste lapsed said ostetud kingitusi. Ma teadsin vaevalt sedagi, et teised inimesed said lapsi, kes said kingitusi. Selliseid asju meie nii väga tähele ei pannud. Carl ja mina lihtsalt rõõmustasime selle üle, mis me saime, ja eriti meie isa-ema pärast. Hästi, Carl oli mõnikord nende peale natuke pahane, aga ta ei osanud päriselt öelda, mispärast.

Uus asi nende jõulude ajal oli niisiis see, et mu vanaema oli äsja surnud. Seda ei olnud me varem kogenud, ja ilmselgelt ei olnud seda kogenud ka vanaema ise. Igal juhul nägi ta üsna jahmunud välja, kui ta istus seal rohelises tugitoolis ja vahtis silmagi pilgutamata üles puu poole. Ma arvan, et ta vaatas südant, mille mina olin pruunist paberist pununud. Vanaema oligi mind punuma õpetanud, enne kui ütles mu isale kõiki neid asju, mida ta ei oleks pidanud ütlema.

Me arvasime, et ta peaks meiega õhtul puu juures olema, enne kui me ta edasi saadame, ja ta pidi ju ka oma kingituse saama. Hästi, seda arvasime isa ja mina. Peamiselt mina. Minu ema oli asjaga päri ainult sellepärast, et mina aina peale käisin.

Mu vanaema jalad toetusid järile, mäletan ma. Eks vist põhiliselt sellepärast, et mina istusin põrandal otse tema ees. Tema lillad nailonsukad olid nii läbipaistvad, et ma nägin läbi nende tema aluspükse, ja pruunid nöörkingad lõhnasid ikka veel veidi imalalt millegi järele, mis pidi neid vihma eest kaitsma. Kingad ol