Auschwitzi tätoveerija

Heather Morris

Tõsielul põhinev „Auschwitzi tätoveerija“ räägib mehest, kes seisis holokausti ühe kõige jõulisema sümboli – vangide käsivartele tätoveeritud numbrite – taga. Slovakkiast pärit Lale Sokolov määrati Auschwitzis tätoveerijaks ja ta oli sunnitud päev päeva järel kustutamatu tindiga kaasvangide kehasid märgistama, mis inimesed vaid numbrikombinatsioonideks taandas. Lale taipas peagi, et ametikohaga kaasneb teatav vabadus. Ta kasutas laagriosade vahel liikumise võimalust, et mõrvatutelt pärinevaid kalliskive ja raha toidu vastu vahetada ning teisi hinges hoida. Vahelejäämise korral oleks ta tapetud, kuid risk tasus end ära, tema hangitud toidupalad päästsid paljusid. Lale mõistis selgelt, mis teda ja ta kaasvange ootab, kuid otsustas teha kõik, et põrgust eluga välja tulla. Mitte lihtsalt ellu jääda, vaid väljuda sellest puhta südametunnistusega ja häbita.

Heather Morris

Auschwitzi tätoveerija

Heather Morris on uusmeremaalane, kes elab nüüd Austraalias. Palju aastaid kirjutas ta ühes Melbourne’i haiglas töötamise kõrvalt stsenaariume, millest üht kasutas Oscari-võitjast stsenarist USA-s. Heatherit tutvustati 2003. aastal ühele vanahärrale, kel „võib leiduda lugu, mis vääriks jutustamist“. Päev, mil ta kohtus Lale Sokoloviga, muutis nende mõlema elu. Nad said headeks sõpradeks ning Lale jagas temaga ka kõige salajasemaid üksikasju sellest, kuidas ta holokausti üle elas. Heather pani Lale loo kirja esmalt stsenaariumi kujul, mis märgiti hiljem ära rahvusvahelistel käsikirjavõistlustel, ning töötas selle pärast ümber oma debüütromaaniks „Auschwitzi tätoveerija“.

Pühendatud Lale Sokolovi mälestusele.

Tänan sind, et usaldasid mulle oma ja Gita loo jutustamise.

PROLOOG

Lale ei taha üles vaadata. Ta sirutab käe ja võtab tema poole lükatud paberitüki. Ta peab need viis numbrit kandma tüdruku käsivarrele. Seal on juba number, mis on aja jooksul ähmaseks muutunud. Ta torkab nõela tüdruku vasakusse käsivarde ja tätoveerib numbri 3, üritades seda teha võimalikult õrnalt. Verd voolab. Tüdruk ei võpatagi, kuigi Lale teab, et teeb talle haiget. Neid on hoiatatud – ära ütle midagi, ära tee midagi. Ta pühib vere ära ning määrib haavale rohelist tinti.

„Rutem!“ sosistab Pepan.

Lale töötab liiga aeglaselt. Meeste käsivarte tätoveerimine oli vaevu talutav. Noorte tüdrukute kehade rüvetamine tundub lausa jube. Pilku tõstes näeb Lale valges kitlis meest, kes kõnnib aeglaselt tüdrukute rida mööda lähemale. Vahetevahel ta peatub ning uurib mõne hirmunud nooriku nägu ja keha. Viimaks jõuab ta Lale kõrvale. Lale hoiab käsivart õrnalt enda käes, aga valges kitlis mees võtab tüdrukul jõhkralt lõua alt kinni ning pöörab ta nägu ühele ja teisele poole. Lale vaatab üles, hirmunud tüdruku silmadesse. Tolle huuled liiguvad, kuid suust ei kosta ühtegi heli. Lale pigistab tema peatamiseks õrnalt käsivart. Tüdruk vaatab talle otsa ning Lale sosistab hääletult: „Kuss!“ Valges kitlis mees vabastab tüdruku näo oma haardest ja kõnnib minema.

„Tubli tüdruk,“ sosistab Lale, asudes vasakule käsivarrele tätoveerima järgmist nelja numbrit: 4 0 9 2. Kui ta on lõpetanud, hoiab ta tüdruku käsivart enda käes veidi kauem kui vaja, vaadates taas tema silmadesse. Ta sunnib korraks näole naeratuse. Tüdruk vastab samaga, vaid väikese naeratusvirvega. Kuid tüdruku silmad tantsivad tema ees. Sel hetkel tundub Lalele, nagu ta süda seiskuks ja hakkaks samas esimest korda tuksuma, taguma, nagu ähvardaks rinnust välja hüpata. Uimasena vaatab ta põrandale, mis näib tema all kõikuvat. Veel üks paberitükk lükatakse tema ette.

„Rutem, Lale!“ sosistab Pepan kiirustades.

Kui ta taas pilgu tõstab, on tüdruk läinud.

PEATГњKK 1

APRILL 1942

Lale sõidab rappuvas vagunis läbi maakohtade, hoides pead püsti ja tegeldes oma asjadega. Tema, kahekümne nelja aastane mees, ei näe mõtet tutvuda enda kõrval seisva mehega, kes sageli suigatab, nii et ta