Peatage Ivy Pocket

Caleb Krisp

Ta on tüdruk, kellest räägivad kõik. Ivy Pocket adopteeritakse – adopteeritakse! – ja ta on oma saatusega äärmiselt rahul. Tema võluvad uued vanemad on Londonis kirstumeistrid ja Ivy on täiesti kindel, et ta on täiusliku tütre võrdkuju, isegi kui ema Snagsby püüab panna teda matusebürood koristama – justkui oleks ta mingisugune teenijatüdruk! Lisaks sellele peab Ivy paljastama saladusi, tooma päevavalgele tumedaid tõdesid, päästma sõpru, matma surnukehi, vastama kummalistele küsimustele. Sa saad ju ikka aru, mida see kõik tähendab, eks? Sa ju mõistad, et KEEGI peab peatama selle pahategijast tüdruku, selle lausa kehastunud katastroofi, enne kui on hilja? Oh häda, vaat seda siin raamatus lihtsalt ei juhtu. „Peatage Ivy Pocket“ on Ivy Pocketi sarja teine raamat. Samas sarjas on varem ilmunud „Ainult mitte Ivy Pocket“ (Varrak 2017, tlk Tiina Viil).

Caleb Krisp

Peatage Ivy Pocket

Minu vanaisale Plantagenet Krispile, kes ei saanudki seda näha.

1

„No mis sul meile siis seekord on, Ivy?”

Patsutasin kleiditaskut. „„Õielehed tuules”. See on kohutavalt liigutav – puha surnult mahakukkumine ja soojas tuules minemahõljumine.”

Ezra Snagsby noogutas, nii et tema rasked lõualotid lehvisid imeliselt. „Väga hea.” Siis silmitses ta mind üsna murelikult oma taltsutamatu puhmas kulmupadriku alt. „Sa loed ette ikka nii, nagu on kirjas, eks, Ivy?”

„Jah, kullake. Viimse kui nürimeelse sõna.”

Ta noogutas uuesti, aga seekord ema Snagsbyle, kes oli kohutavalt väärikas. Isegi kui tõld sõitis läbi teeaugu ja me rappusime nagu kaltsunukud, ei liikunud ema Snagsby õieti tolligi.

„Pean luuletuse „Õielehed tuules” eest tänama preili Carnage’it,” laususin, siludes oma parimat sügavsinist kleiti (valge särbiga). „Ta võttis koha üle pärast härra Abercrombie haihtumist – meest nähti viimati kusagil kreeka müütide ja prantsuse ilukirjanduse riiulite vahel. Väga salapärane. Preili Carnage on olnud raamatukogus ainult mõned nädalad, aga juba minusse kohutavalt kiindunud.”

„Väga huvitav, Ivy,” märkis Ezra pikalt ohates. Ta toetas pea vastu tõllaseina. Rasked silmalaud suletud. Vanamees hakkas peaaegu kohe norskama.

„Kiiremini, kutsar,” müristas ema Snagsby, lüües päikesevarjuga vastu tõllalage. „Ega meil siin aastakaupa aega ei ole!”

Enne kui preili Frost mu kolm kuud tagasi Londonisse Snagsbyde juurde elama saatis, oli mul tütreks olemisega vähe kogemusi. Oma tõelisest emast ei mäletanud ma midagi. Teadsin ainult, et ta on surnud. Ja et preili Frost leidis mu üsna kogemata mingist jubedast majast, kerratõmbunult ema elutus süles. Aga selgub, et mul on loomulikku tütreannet.

„Sul on ju piits, mees – kasuta seda ometi!” kärkis ema Snagsby pead aknast välja pistes. „Või pean üles tulema ja seda ise tegema?”

Snagsbyd olid kütkestav paar. Mõlemad igivanad. Pead nagu pisut kloppida saanud melonid. Ühtemoodi küürud seljas. Aga imetabaselt armuküllased. Meeletult nunnud. Nende tütar Gretel käis Pariisis noorte daamide koolis, seega said nad mulle kuhjade viisi armastust jagada. Ütlen ausalt, mina olin nende silmatera. Nende päevi valgustav päike.

„Ära kõõrita, noor daam,” nähvas ema Snagsby. „Muidu näed välja nagu taskuvaras.”

Ema Snagsby külvas mind alati üle emalike nõuannete ja kiindumusekillukestega. Osutas, kuidas võiksin paremaks saada. Või olla veidi vähem hirmuäratav. Mis oli armas.

„Istu sirgelt,” kamandas ta. „Kui tüdrukut pole õnnistatud ilusate näojoonte ja võluvate juustega, peab ta kasutama muid oskusi – head rühti, peent vestlust, laitmatuid kombeid.”

„Ja sina kasutad neid väga efektselt, kullake,” ütlesin oma kõige mõistvama naeratusega. „Sinu helde puudrikasutus väärib imetlust. Kunagi varem pole nii vähesega nii palju korda saadetud.”

Ema Snagsby vangutas pead, justkui oleksin lootusetu tolvan. „Mida see preili Frost küll mõtles, kui su meie lävele heitis?”

„Preili Frost on li