Mina, supernaine, jään ellu!
Heli KГјnnapas
MГµni Гµhtu romantikat #5
Ragne on Pärnu-Jaagupis elav 6 lapse ema, kes töötab Pärnus kvaliteedijuhina. Abielu rekkajuhist abikaasaga ei ole kõige õnnelikum, sest mees ei osale kuidagi pere tegemistes. Perekondlikule õhtusöögile eelistab mees pigem koos sõpradega olemist. Kõik laste ning majapidamisega seonduv on samuti Ragne õlul. Täielik supernaine, nagu kõrvaltvaatajatele tundub. Ühel päeval saab aga Ragne günekoloogilt ootamatu diagnoosi. Ellujäämise nimel peab naine oma elu ja suhteid korrastama hakkama. Kuidas ta seda teeb, saad lugeda raamatust. ,,Mina, supernaine, jään ellu!" on Heli Künnapase romantiliste lühiromaanide sarja ,,Mõni õhtu romantikat" viies raamat. Kõik sarja teosed on eraldiseisvalt loetavad.
Heli KГјnnapas
Mina, supernaine, jään ellu!
Jutustus “Mina, supernaine, jään ellu!” on fiktsioon.
Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud ja igasugune kokkulangevus reaalse eluga on juhuslik ning tahtmatu.
1.
Ma pole supernaine!
„Liigutage ennast! Palun liigutage ennast!” kordan sajandat … ei, ilmselt tuhandendat korda. Selline tunne, nagu mu lapsed oleks suvevaheaja jooksul hoopis tigudeks muutunud.
„Emps, mu püksid on ikkagi kortsus!” seisab Tristan mu ees viigipükstega, mille ta ilmselt on just praegu oma toa kõige suuremast tolmuhunnikust välja võtnud.
„Ütlesin sulle eile päeval, et pane tänased riided valmis,” tunnen, kuidas ärritus minus iga hetkega üha kasvab.
„Ma paningi!Tegelikult olin veel tublim – panin need püksid juba kevadel valmis. Siis, kui kool lõppes. Sellest ajast alates on nad mind truult seal nurgas oodanud,” selgitab poiss mulle muiates otsa vaadates. Tegelikult on ta vastus ju isegi naljakas, aga minul on käes ärritumise kaheksas tase. Maksimaalsest seitsmest tasemest.
„Tegutsege! Minge kooli!” käratan üle köögi. „Kas te saate aru, et täna on selle kooliaasta esimene koolipäev. Ma tahan, et te vähemalt 1.septembril õigel ajal kooli jõuate. Ja mul on vaja tööle minna, mitte teil sabas käia ning ainult käsutada.”
„Ära karju meie peale!” kostub kuuest suust vaikset pominat, kuid ometigi hakkavad siiani umbmääraselt köögis uimerdanud kogud ennast kiiremini liigutama. Juba tunnen neis ära oma kuus last, kes pere ühise hakkamasaamise nimel palju pingutavad. Just täpselt selline kokkulepe mul oma lastega on – mina rabelen tööl, et peret üleval pidada ja nemad hoolitsevad kõik selle eest, et neil hinded korras, huviringides ja trennides käidud ja enda järelt koristatud oleks. Viiese Angela eest hoolitsemine on samuti suurel määral vanemate laste kaelas olnud.
Eks aegajalt aitab mu abikaasa Krister ka Angelat lasteaiast ära tuua. Enamasti on ta aga tööpäevast liiga väsinud ja heidab koju jõudes teleka ette. Tean, et mees võiks mind lastega veidi rohkem aidata. Meil oli aga aastaid tagasi kokkulepe, et tema nii suurt perekonda ei taha. Kui mina tahan, siis pean ise ka suureneva koormusega hakkama saama.
Kristeriga kohtusime ülikoolis. See oli armastus esimesest silmapilgust. Unelmate mees, keda olin aastaid oodanud. Pärast ülikooli lõpetamist kolisime Tallinnast Pärnu-Jaagupisse. Minu jaoks oli mõeldamatu lapsi linnas kasvatada. Minu vanemad olid selleks ajaks juba mõlemad surnud. Kristeri sugulased elavad enamuses Tartumaal. Minu jaoks oli selge, et neist soovin väga kaugele kolida.
Krister oli heal juhul nõus kolme lapsega. Kõik üle selle oli tema jaoks mõeldamatu. Mehe õnneks leidus tema ümber suurel hulgal inimesi, kes oigasid juba siis, kui tuli välja, et kolmanda lapse asemel saame hoopis kaksikud Loora ja Luukase. Sõbrad ja sugulased tegid Kristerile selgeks, et nüüd me sureme nälga. Mina olin tol ajal kahe esimese lapse kõrvalt ülikooli lõpetanud ning mõnda aega töötanud kvaliteedispetsialistina samas firmas, kus tänaseks olen kvaliteedijuhiks tõusnud.
Töö juures on minu roll nii toodete kvaliteedi, kui ka tootmispro