Hea hunt. Sophie Brinkmanni triloogia. Kolmas raamat

Alexander Söderberg

Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks. Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada. Alexander Söderbergi „Hea hunt” on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.

Alexander Söderberg

Hea hunt

ESIMENE OSA

1

(Valle del Cauca)

Levis praetud sealiha lГµhna ja Ernst Lindwalli ootas surm.

Ta seisis kangestunult ja segaduses, valge kortsus särk vaid poolenisti ülikonnapükstesse topitud. Paari meetri kaugusel tema selja taga istus Kevin Gorman, kes sügas hõbedavärvi automaatpüstoliga oma taandunud juustepiiri. Ta nägi välja justkui nõrgamõistuslik. Mida ta tegelikult oligi.

Jens ja Lothar olid saanud parimad kohad, et etendusest midagi kaduma ei läheks.

Kivist verandal nende kohal sammaste ja valgete kujude vahel istus Don Ignacio Ramirez. Ta sõi grillitud piimapõrsast, mustad prillid ees ja linane salvrätt särgikaeluses. Narkokuninga luksus. Päeva auks olid tal juuksed värskelt värvitud, veidralt tumedad kahvatu naha kõrval. Taustal kõrgus tema lapsik narkoloss, maitsetu segu Disneylandist ja Versailles’st. Perversne roosa vahukooretort Kolumbia džungli sügavuses. Toretsev aed, tarandikes eksootilised loomad. Kaelkirjakud, üksildane ninasarvik, kaks sebrat, lõvi… paar jõehobu. Kõik seisid oma aedikutes ja põrnitsesid masendunult tühjusesse.

Selle stseeni lavastaja oli Ignacio. Ernst oli ohver, Gorman toimepanija… Jens ja Lothar olid publikuks.

„Jens?” hüüdis Ernst. Natuke liiga kõrge häälega.

„Ernst,” ütles Jens vastuseks. „Ära muretse,” jätkas ta, nagu lohutaks kurvastavat last. Aga need sõnad olid mõttetud. Jens pöördus Don Ignacio Ramireze poole.

„Kas me võiksime rääkida?” üritas ta.

Don Ignacio ei teinud märkamagi, istus vaid kättesaamatuna oma tumedate paksude päikeseprillide taga, pistis rasvast sealiha oma ümmargusse vatsa, mis punnitas kunstkiust särgi all.

Ja millest oligi neil rääkida? Mida tahtis Jens öelda? Paluda? Tal polnud millegagi kaubelda. Ta oli omadega sama läbi nagu Ernst. Kunagi lähimas tulevikus tabab teda sama saatus. Ja selle viib täide see siga Kevin Gorman, Ignacio timukas, Jensi ja Lothari järelevaataja… valvur, piinaja. Istus seal, püstol käes. Kokaiiniuimas nagu alati. Mitte vana, mitte noor. Pärit LõunaCarolinast, salkus juuste ja viletsate hammastega, ning pidas arvestust kõigi nende kohta, kelle ta tapnud oli.

Ignacio lonksas sõõmu oma klaasist ja tõstis selle Gormani poole justkui toostiks. See oli märk. Kevin Gorman tõusis püsti ning kõndis, käed kehast eemal, et suuremana paista, ja jäi Ernsti ette seisma.

„Jens?” ütles Ernst uuesti, veel kiledamalt kui enne, küsivalt.

Kevin Gorman tõstis püstoli sirge käsivarrega üles, Ernst Lundwall laskis püksid täis, hakkas paaniliselt karjuma ja anuma, et võib teha ükskõik, mida nad tahavad…

„Pane silmad kinni,” sosistas Jens Lotharile. Aga Lothar vaatas ikka, ainiti.

Gormani relv kõmas ümbruses vastu. Loomad võpatasid oma tarandikes, linnuparved tõusid puudelt lendu ja Ernst varises kuivale maapinnale, auk otsa ees ja püksid märjad.

Jens haaras Lotharist kinni, kui tollel jalad nõrgaks läksid.

Gorman keeras end nende poole. Kas ta muigas? Jah, seda ta tegi. Vaevumärgatav muie mängles ta huultel. Põlgus kerkis Jensile suhu, ta oli sunnitud sülitama.

Lothar värises, pilk maas, jalad õudusest nõrgad. Jens hoidis teda püsti. Ta oli selleks kõig