Fer-de-lance
Rex Stout
Nero Wolfe
"Fer-de-lance" on esimene Rex Stouti kirjutatud Nero Wolfe´i romaan, mis avaldati aastal 1934. Maria Maffei, ühe Wolfe´i kaastöötaja perekonnasõber, palkab Wolfe´i otsima enda kadunud venda Carlot. Kuigi juhtum Wolfe´ile eriti ei meeldi, võtab ta selle siiski vastu ning nagu peagi selgub, ei ole asjad sugugi nii lihtsad, nagu alguses paistavad.
Rex Stout
Fer-de-lance
ESIMENE PEATГњKK
Polnud mingit põhjust, miks mind ei oleks saanud tol päeval õlle järele saata, sest Fairmonti Rahvuspanga juhtum oli eelmisel nädalal lõpetatud, mul ei olnud teha muud kui käske täita ning Wolfe ei kõhelnud kunagi saatmast mind Murray Streetile kingaviksi järele, kui ta seda juhtumisi vajas. Kuid õlle järele saadeti Fritz. Kohe pärast lõunat kutsus kell ta köögist üles, enne kui ta jõudis nõudki ära pesta, ning saanud käsu kätte, läks ta välja ja võttis rotsteri, mille me alati ukse ette jätsime. Tund aega hiljem oli ta tagasi, istmel kõrge kuhi pudelikorve. Wolfe oli kabinetis, nagu meie seda kutsusime – Fritz nimetas seda raamatukoguks –, ning mina lugesin eesruumis raamatut kuulihaavadest, millest ma midagi aru ei saanud, kui silmasin pilku tõstes Fritzi kõnnitee serva keeramas. See oli hea ettekääne jalgu sirutada, seepärast läksin välja ning aitasin tal korvid autost välja võtta ja kööki tassida. Hakkasime pudeleid kappi laduma, kui helises kell. Järgnesin Fritzile kabinetti.
Wolfe tõstis pea. Mainin seda, sest tema pea oli nii suur, et selle tõstmine tundus tõsise ettevõtmisena. Arvatavasti oli pea tegelikult suuremgi, kui paistis, sest ülejäänud osa temast oli nii tohutu, et iga teine pea peale tema enda oma oleks jäänud selle otsas täiesti märkamatuks.
„Kus õlu on?”
„Köögis, sir. Mõtlesin, et panen selle paremat kätt alumisse kappi.”
„Ma tahan seda siia. On see külm? Ning avaja ja kaks klaasi.”
„Küllaltki külm, jah, sir. Väga hea.”
Muigasin ja istusin, murdes pead, mida teeb Wolfe paberitükkidega, mille ta oli lõiganud väikesteks ketasteks ning lükkas neid kirjutuslaua kattepaberi peal eri asenditesse. Fritz hakkas õlut sisse tooma, korraga kolm pudelit kandikul. Pärast kolmandat retke muigasin jälle, nähes, kuidas Wolfe tõstis pilgu paberitükikeste reale laual ning seejärel lahkuva Fritzi väljuvale seljale. Veel kaks kandikutäit, misjärel Wolfe peatas paraadi.
„Fritz. Kas sa ütled mulle, millal see võiks umbes lõppeda?”
„Õige pea, sir. Veel üheksateist. Kokku nelikümmend üheksa.”
„Lollus. Vabanda, Fritz, aga see on selge lollus.”
„Jah, sir. Te ütlesite, et üks igast saadaolevast sordist. Ma käisin vähemalt tosinas kaupluses.”
„Olgu. Too siia. Ja pisut tavalisi soolakreekereid. Mitte keegi ei tohi jääda võimaluseta, Fritz, see ei oleks õiglane.”
Selgus, et asja mõte oli, nagu Wolfe mulle selgitas, kui oli palunud mul tooli lauale lähemale tõmmata ja asuda pudeleid avama, et ta oli otsustanud loobuda salaõllest, mida oli aastaid vaadiga ostnud ja keldris külmas hoidnud, kui tal õnnestuks leida legaalne 3,2 % õllesort, mis oleks joogikõlbulik. Ta lisas, et oli ühtlasi otsustanud, et kuus kvarti päevas on tarbetu ja võtab liiga palju aega ning edaspidi piirdub ta viiega. Muigasin, sest ma ei uskunud teda, ja muigasin uuesti, mõeldes, kuidas tema kabinet täitub tühjade pudelitega, kui Fritz just päev otsa jalgu rakku ei jookse. Ütlesin Wolfe’ile seda, mida olin öelnud juba rohkem kui korra: õlu muudab inimese mõistuse aeglasemaks ning kuna temal voolab õlu nagu oja, kuus kvarti päevas, ei mõista ma, kuidas ta suudab panna oma aju nii kiiresti ja sügavuti tööle, et keegi teine talle vastu ei saa. Ta vastas nagu varemgi, et see, mis töötab, ei ole tema aju, vaid alakeha närvikeskus, ja kui ma avasin talle proovimiseks viienda pudeli, ütles ta – samuti mitte esimest korda –, et ei solva mind mu meelitust tähele pannes, sest kui see on siiras, siis olen ma lollpea, ning kui ei ole, siis olen ma suller.
Wolfe matsutas