Belgravia

Julian Fellowes

On 1815. aasta 15. juuni õhtu ja Inglismaa koorekiht on kogunenud Brüsselisse Richmondi hertsoginna ballile, millest saab ajaloo üks traagilisemaid piduõhtuid. Sest tegemist on ühtlasi Waterloo lahingu eelõhtuga ning järgmine päev jääb paljudele tantsupõrandal keerlevatele vapratele ja nägusatele kavaleridele viimaseks. Wellingtoni hertsogi peavarustaja härra Trenchardi noore ja ilusa tütre Sophia elu muutub sel õhtul jäädavalt. Kuid alles kakskümmend viis aastat hiljem, kui sotsiaalselt edukad Trenchardid on asunud elama Londoni moodsasse ja nooblisse Belgravia linnajakku, hakkavad tolle õhtu järelkajad end tõeliselt tunda andma. Sest uuenevas maailmas, kus vana aristokraatia peab kohanema esiletõusvate rikaste kodanlastega, leidub küllaga neid, kes eelistaksid minevikusaladused igaveseks saladuskatte alla jätta.

Julian Fellowes

Belgravia

Minu naisele Emmale,

ilma kelleta

peaaegu midagi mu elus

poleks olnud vГµimalik.

1

TANTSUPГ•RANDALT LAHINGUSSE

Nagu meile alatihti on õpetatud, on minevik tundmatu maa ja asjad käisid vanasti hoopis teisiti. See võib tõsi olla – öeldu maksab päris kindlasti moraali ja kommete, naiste rolli, aristokraatliku valitsuskorra ja igapäevaelu tuhandete pisiasjade kohta. Kuid on ka sarnasusi. Auahnus, kadedus, raev, ahnus, lahkus, isekus ja iseäranis armastus on alati olnud sama võimsad tõukejõud kui tänapäevalgi. See lugu jutustab inimestest, kes elasid kakssada aastat tagasi, kuid ometi oli paljugi sellest, mida nad soovisid ja mida vihkasid, ning suur osa nende hinges möllavatest kirgedest väga-väga sarnane nende draamadega, mida mängitakse maha meie ajal ja meie silme all …

Miski ei meenutanud, et see linn asetseb otse sõjatandri ääres; veel vähem meenutas see pealinna, mis koos maaga oli vähem kui kolme kuu eest ära kistud ühe kuningriigi küljest ja liidetud teisega. 1815. aasta juunikuist Brüsselit võinuks pidada lõbusaks linnaks, mille turud on täis värvikirevaid ja rahvarohkeid kaubalette ning mille laiadel bulvaritel vuravad kirjud lahtised tõllad, viies suursuguseid daame ja nende tütreid ülitähtsatele seltskondlikele üritustele. Keegi poleks osanud arvata, et keiser Napoleon marsib parajasti Brüsseli peale ja võib iga hetk linnaserva laagrisse jääda.

Kõik see ei huvitanud eriti ka Sophia Trenchardi, kes otsusekindlal sammul, mis tema kaheksateistkümne eluaastaga põrmugi kokku ei sobinud, läbi rahvasumma marssis. Nagu hästi kasvatatud noorele neiule kohane, eriti välismaal viibides, saatis teda toatüdruk Jane Croft, kes oli kahekümne kahene, seega neli aastat vanem kui tema perenaine. Ehkki võis näha, et nad mõlemad on valmis teineteist kaitsma tõukleva rahvahulga eest, oli see ilmselt just Sophia, kes ei kavatsenud üheski olukorras risti ette lüüa. Ta oli ilus, isegi väga ilus, klassikalisel inglise moel – blondide juuste ja siniste silmadega –, ent otsekui kristallist välja lõigatud huulejoon tegi kaugelt selgeks, et see tütarlaps siin ei vaja seiklustesse sööstmiseks mamma luba. „Tee kähku, muidu ta läheb ära lõunale ja meie käik on asjata.” Sophia oli jõudnud sellesse elujärku, mis tuleb läbida meil kõigil, mil lapsepõlv on lõppenud ja kogemusest alles ohjeldamata näiline küpsus tekitab tunde, et kõik on võimalik – kuni saabub tõeline täiskasvanuiga ja tõestab lõplikult, et nii see ei ole.

„Ma kõnnin nii kiiresti, kui jaksan, preili,” pomises Jane, ja nagu selle kinnituseks paiskas vastu tõttav husaar ta tagasi, vaevumata peatuma, et vaadata, ega tüdruk viga ei saanud. „Siin ole nagu lahinguväljal.” Erinevalt oma noorest perenaisest ei olnud Jane iludus, kuid talle oli antud elavailmeline, tugevate joontega ja õhetav nägu, mis sobinuks, tõsi, rohkem külateele kui linnatänavale.

Temagi oli omal kombel väga sihikindel ja meeldis selle poolest oma noorele emandale. „Ära ole nii kehvake.” Sophia oli peaaegu sihile jõudnud, ta pööras peatänavalt üh