PolГјglottidest armastajad

Lina Wolff

Max Lamas unistab armukesest, kes räägib kõiki ta keeli. Otsingud viivad ta Stockholmist Itaaliasse, kus ta õpib tundma üht markiisi, kes on laostumise äärel. Ellinor on pärit ühest Lõuna-Rootsi külakesest. Ühel päeval paneb ta üles tutvumiskuulutuse: Ma olen kolmekümne kuue aastane ja otsin õrna, aga mitte liiga õrna meest. Ja Lucrezia on tunnistajaks oma vanaema allakäigule tühjaks jäänud palees. Omavahel põimuvate romaanilõimede keskmes on mehe pilk naisele – aga ka võrgutamine ja alandus, armastajate südantlõhestav olukord ja unistus mõistmisest. Romaan „Polüglottidest armastajad“ sai 2016. parima ilukirjandusteose Augustipreemia, mis on oma nime saanud August Strindbergi järgi ja mis on üks Rootsi tunnustatumaid kirjandusauhindu.

Lina Wolff

PolГјglottidest armastajad

I ELLINOR

The path of the eclipse occurs in any womans life when she is consumed within a mans penumbra.

В В В В STEPHEN KING

Ma poleks iial uskunud, et selle ainsa ja õige leidmiseks võiks minu puhul kõne alla tulla internet. Minu meelest meenutas see turul kauplemist, pealegi polnud ma iial kirjutanud ühtki tutvumiskuulutust ega üleüldse midagi ning ma ei teadnud, kuidas ennast teksti abil müüakse. Kõik mu peikad olid olnud igati tavalised oma küla poisid. Esimese nimi oli näiteks Johnny ja tema juures polnud mitte midagi erilist, vähemalt mitte pealtnäha ja vähemalt mitte enne, kui selgus, et ta on täitsa haige. Käisime samas klassis ja kõik algas sellest, et ta ütles:

„Kas sa oled unistanud millestki, mida mees võiks sulle teha?”

Ma oletan, et ta oli kuulnud sellist repliiki kusagil filmis ja et ta juba toona pidas ennast tõsimeeli meheks. Oletan ka, et ta ootas hoopis teistsugust vastust kui see, mille ta sai. Midagi sinnakanti, et „jah, ma olen alati soovinud kohtuda mehega, kes on suuteline mind voodis täiesti pöördesse ajama”. Või mingit konkreetset soovi, mis juhiks ta õigetele rööbastele. Ent mina ütlesin hoopis:

„Ma olen alati tahtnud, et keegi õpetaks mind kaklema.”

Ja nähes, et ta ilme pole sugugi nii üllatunud, kui ma olin lootnud, lisasin juurde:

„Ikka kohe päriselt kaklema.”

Johnny noogutas aegamisi, sГјlitas ja Гјtles:

„Kui selline on su soov, tupsuke, siis ma õpetan sulle seda.”

Samal õhtul võttis ta mu kaasa kohta, mida ta nimetas „faiterite klubiks”. Koos käisid inimesed, kes olid näinud „Kaklusklubi” ja sellest innustust saanud, aga erinevalt filmitegelastest valdasid klubiliikmed tõepoolest mitmesuguseid võitluskunste ja tulid kolm korda nädalas ühte saali kokku, et kakelda. Kõik kõigi vastu. Ühe kooli juures pidi trepist alla keldrisse minema. Kõiki seinu kattis mingi pruunika ja oranži varjundiga kahhelplaat, see oli kummaline matt plaat, mis näis erinevalt tavapärasest kahhelplaadist summutavat kõik helid. Maa all pidi tükk aega mööda käike kõndima. Kõik olid hiirvagusi ja paljajalu, kott trenniriietega üle õla. Kosta oli ainult ventilatsiooni undamist. Siis jõuti lõpuks saali ja seal nad olidki, kõik need meie külast, kes tahtsid kakelda. Välja valiti tinglik juht ja seejärel tehti üheskoos soojendust. Kõik paindusid hästi, isegi poisid, ja keegi ei häbenenud näidata, et saab maha nii tavalise kui ka harkispagaadi. Kõik peeretasid kuuldavalt, kui nad seal niimoodi harali olid, aga kirjutamata seadus ütles, et keegi ei irvita, vastupidi. Seejärel me kaklesime. Mina olin ainus algaja ja mul oli üks asi, nimelt surmahirm. Surmahirm annab eelise, ütles Johnny. Kui sul on ikka nii kuradi suur hirm, saad kauba peale nii mõndagi, keha on targem, kui võiks arvata, ja kui lasta sellel autopiloodil tegutseda, on see võimeline peaaegu milleks iganes. Aga pärast oled sa sunnitud ohjad enda kätte haarama.

„Enamasti ei lähe keegi marru sellest, et teda rünnatakse, vaid sellest, et ta ei suuda end kaitsta,” ütles Johnny.

Johnny oskas kakelda, aga ta oskas ka püssi lasta, ja mõnikord läksime lasketiiru, mis asus meie ja naaberküla vahel.