Hundirada

Katrin Johanson

„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks. Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundi¬rada” on Kat¬rin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016).

Katrin Johanson

Hundirada

SAAR

1.В peatГјkk

Kolmandal ööl, mil uksele joonistus viirastuslik punakuldne mandala, hakkas tal väljakannatamatult õudne. Teppo ei puurinud enam pilguga läbi pilkase toa määrdunud vineerile ilmunud kaunist ornamenti, mis ta südame rütmis pulseeris nagu eelmistelgi kordadel – hiilgav ja hirmutav, filigraanselt korrapärane. Kogu tahtejõudu koondades õnnestus tal püsida suletud silmi esimese valguseni. Sängist paremal, tugitoolile kuhjatud töörõivaste lasu taga lõi aknaruut viimaks hahetama.

„Nüüd aitab,” mõtles mees.

Põranda jahedus tungis läbi vileda kaltsuvaiba taldadesse.

„Mingi jama,” lausus Teppo kuuldavalt, omaenese häält võõristades. Ta riietus kobamisi, otsekui vastumeelselt, pilku tõstmata. Vaatamata õhtusele kütmisele oli tuba taas kõledaks kiskunud.

Eile oli Teppo viimse hetkeni üritanud generaatorit korda saada. Mehaanikas saamatu, oli ta eneseületusest kõvasti higistanud. Praegu sama särki üle pea tõmmates tundis mees, et see polnud öö jooksul piisavalt tahenenud. Korraks lõi ninna suitsusegust läpatust. Teppo otsustas sauna hakkama panna, ehkki alles kolme päeva eest oli ta murelikult seiranud jõudsalt kahanenud puuriita. Olgu pealegi, hädapärast võib ta ju maha saagida pooleldi kuivanud suure remmelga saare teises otsas. Kui ta selle täna-homme ette võtab, jõuavad halud lahtises katusealuses veel tuule käes kuivadagi ja on märtsiks päris kõlblikud.

Nüüd oli käes hetk, mil ta pidi näoga ukse poole pöörduma. Mandalat ei olnud. Ust lahti lükates kuulis Teppo, kuidas rott kuhugi krõbinal peitu puges. Jah, see pidi olema hiirest suurem loom. Rotimusta polnud ta köögist veel leidnud, kuid vaist oli talle juba mõne päeva eest uuest asukast teada andnud. Esmalt oli see lihtsalt ühel õhtul teda tabanud tunne, et ta pole ruumis üksi. Keegi jälgis teda, hingas või hoidis hinge kinni. Hiljem hakkas ta rotti kuulma, kuid ei silmanud kunagi. Teppo oli oma kuivained suurde malmkatlasse varjule tõstnud ja selle raske tünnikaanega sulgenud. Kartulisalv sahvris ning sibulavanikud lae all olid aga anastaja ees endiselt kaitsetud.

Teppole meenus, kuidas tema – tagantjärele mõistis ta, et lausa haiglaslikult puhtust armastanud – vanaema oli kõik kuivained enne klaaspurkidesse valamist hoolikalt läbi sõelunud. Vanaema ei uskunud, et kaubaladudes hügieeniga kõik korras on. Liiatigi liikusid linnas jälgid jutud, kuidas leivatehase ventilaatorisse lennanud tuvide tükid hiiglaslikku taignatrumlisse maandusid või kuidas vorstivabriku esimese vahetuse töö algas käivitatud masinatest kostva võika rotikisa saatel. Vanaema päästis seda vähest, mida päästa andis.

Teppo mäletas korda, mil vanaema oli kallanud riisikoti