Laululind

Marcia Willett

Kas saabuv suvi lubab tärgata uutel lootustel? Kui Mattie oma vana sõbra Timi mõneks ajaks Dartmoori veerel asuvasse perekonna maamajja kutsub, tundub talle, et mees varjab tema eest midagi. Nõmmeäärse paiga toredaid asukaid lähemalt tundma õppides hakkab Tim end aga nende seltsis vabamalt tundma ning avastab, et saladusi on seal igaühel. Endine baleriin Kat igatseb tagasi lavale, noor Charlotte kasvatab mereväelasest abikaasa äraolekul jõudumööda pisipoega, William peab hoidma oma keerulist minevikku teiste eest varjul ja Mattie ise on Timi aastaid salamisi südames kandnud. Mida enam Tim end avab, seda sügavamalt Mattie temasse armub. Ja kui suvepäike Dartmoori metsikut maastikku soojendab, paisuvad lootusedki järjest suuremaks.

Marcia Willett

Laululind

Kanoonik Michaelile ja Jane Lewisele

*

Roddyle

See igatsus jagada,

mis täies purjes kaduvikku lendab

    Denise Levertov, „Sands of the Well”

Suur tänu South Brenti kliiniku arstile Tony Bornile ja hooldusõdedele ning Plymouthi St Luke’i hooldushaigla kriisimeeskonnale!

ESIMENE OSA

Esimene peatГјkk

Varakevadest hiliskevadeni laulab rästas maamaja külje all saarepuul. See on esimene asi, mida ta kuuleb, kui kitsast järsust trepist ettevaatlikult alla kohvi tegema läheb, ja ka viimane, kui ta väikesele aknale naaldudes õhtu vaikset valevust naudib, raatsimata lahkuda sellest ebamaisest võlust, et magama minna.

Puudel ei ole veel lehti. Kahvatu kumeda taeva taustal viibutavad nad oma paljaid vormita käsivarsi ja kondiseid vitsjaid sõrmi pooleldi läbipaistva taeva poole. Ta ei näe, kus keset seda fantastilist mustrit rästas end peidab. Ta seisab ja vaatab, kuidas aiad lõppevad kahe põllu juures, kuhu on külvatud otra ja mida ääristavad viirpuud ja saared, ning teispool neid põlde paistab külatee, mis loogeldes üles vana talumaja juurde ronib.

Timi väike maja on viimane maamajadest, mis Victoria ajal tallidest teenijate eluasemeteks kohandati ning mida on hiljuti veelgi uuendatud. Vana tallihoovi, mille mõlemas küljes on avatud küün, kus nüüd seisavad autod, eraldab peamajast lai madal lattvärav.

Sellest on aastaid, kui Brockscombe veel tegutsev talu oli. Pärast seda, kui valduse omandas üks mereväekapten oma Napoleoni sõdades teenitud tänuraha eest, on peamajast saanud valgete krohvseinte ja kõrgete tõstandakendega kaunis pereelamu, mis seisab otsapidi külatee ääres ja mida ümbritsevad põllud on juba ammu naabertaludele müüdud.

Mõnikord tundub Timile õues ringi jalutades, nagu näeks ta ülakorruse akendes hõljumas kummituslikke kujusid – ning tema süda tõmbub hirmust kokku. Kuid kindlasti on need kummitused vaid möödakihutavate pilvede ja tuules pekslevate puuokste peegeldused. Ja miks peaks ta üldse kummitusi kartma? Kas seepärast, et ta pelgab peagi nende hulka sattuda – tee kaotanud ja üksi, nagu ta on, välja aetud sõbralikust, tuttavast maailmast?

See oli Mattie, kes ta Brockscombe’i juhatas. Ilus Mattie oma meepruunide silmade ja tumedate lokkis juustega.

„Ma lähen järgmisel kuul ära,” ütles ta Mattiele, kui nad Londoni kirjastuses – Mattie töötas seal pressiesindajana ja tema ise turundusosakonnas – väikeses köögis teed tegid. „Võtan pooleaastase puhkuse ja siis vaatan edasi. Ma pean vahepeal kuskil aja maha võtma. See võiks olla väike maja kusagil maal, aga mitte liiga pärapõrgus. On sul mõni idee?”

Naine vaatas teda uurivalt, nagu loeks tema salajasi mõtteid; ühtäkki soovis mees talle kogu tõe ära rääkida, kuid naine ei küsinud midagi.

„Sa võiksid minna Brockscombe’i,” ütles Mattie. „Härra Francise, Williami ja tädi Kati ning Charlotte’i juurde. See koht on aja mahavõtmiseks täiuslik. Jääb Exeterist natuke lääne poole.”

Tim hakkas naerma. See kooslus tundus nii kummaline olevat. „Mis see Brockscombe on? Ja kes nad on, need härra Francis, William ja tädi Kat ning Charlotte?”

Mattie puhkes samuti naerma. „Brockscombe on võluv vana George’iaegne taluhäärber, mil