Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil
Seppo Zetterberg
„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.
Seppo Zetterberg
Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil
LUGEJALE
Raamat „Rändajad Soome sillal” räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Siin ei ole tegemist ei süstemaatilise ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid. Kuid nende inimeste seas on ka soomerootslasi, venelasi ja baltisaksa aadlikke, kelle huvi elu vastu teisel kaldal äratasid muud tegurid kui keelesugulus või hõimuaade.
Eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele see reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kiiresti kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki. Niisugused Soome sillal kõndijad olid näiteks J. J. Nordström, Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, J. R. Aspelin, C. G. Swan, Lydia Koidula, J. V. Jannsen, C. R. Jakobson, O. A. F. Lönnbohm, K. A. Hermann, Ado Grenzstein, Georg von Schultz(-Bertram) ja paljud teised.
Erilisel kohal nende seas on Johan Philip Palmén, kes 1822. aastal, kui ta oli just saanud 11-aastaseks, tuli Eestisse, et hakata järgmisel aastal õppima Tallinna mainekas Toomkoolis.
Ma ei käsitle sõbrakaubandust üle Soome lahe. Sellest saab lugeda Raimo Päiviö väga põhjalikust uurimusest Mikä tappoi seprakaupan? Suomalaisten ja virolaisten harjoittamasta vaihto- eli seprakaupasta, sen hiipumisesta 1800-luvun lopulta ensimmäiseen maailmasotaan ja sen loppumisesta 1920- ja 1930-luvuilla (Turun yliopisto 2009; „Mis tappis sõbrakaubanduse? Soomlaste ja eestlaste vahetuskaubandusest ja selle vähenemisest 19. sajandist kuni esimese maailmasõjani ja selle lõpust 1920. ja 1930. aastatel”).
Reisid üle Soome lahe olid 19. sajandil veel nii harvad, et neist kirjutati kirjades ja eriti pikkades leheartiklites nii Soomes kui ka Baltimaades. Reisikirjades jagati elamusi, kirjutati oma kogemustest ja anti ka praktilist nõu, päris nagu reisijuhtides. Hea näide selle kohta on J. J. Nordströmi mahukas artiklisari Tallinnast, mis avaldati ajalehes Helsingfors Morgonblad 1834. aastal. Kui algas korrapärane laevaühendus, avaldati see tekst reisijate jaoks ka eraldi raamatukesena.
Pandagu tähele, et mõistet Soome sild olen ma kasutanud vabalt. Kõige sagedamini on selle all mõistetud Eesti poolelt Soome poolele suunduvaid hõimuvaimulisi sidemeid, nagu