Гњlima Гµnnelikkuse kogudus

Arundhati Roy

"Ülima õnnelikkuse kogudus" on kõrgelt premeeritud "Väikeste Asjade Jumala" autori teine romaan, kahe teose vahele jääb peaaegu täpselt 20 aastat ja selle raamatu ilmumist peetakse üheks käesoleva aasta olulisematest kirjandussündmustest maailmas.

See on kriipiv armastuslugu, lugu võitlusest ja elujäämisest, jutustatud kord sosinal, kord karjudes, tihti läbi ausate pisarate ja vahel kibedalt naerdes. Pea kõik selle romaani arvukad kangelased on inimesed, kelle nende koduks olev maailm on murdnud, aga kellel on õnnestunud pääseda, armastuse ja lootuse läbi terveks saada. Lugu liigub peamiselt Delhi tänavatel ja Kašmiri vabadusvõitlejate seas, ning on jutustatud harukordse tundlikkusega, nagu Roylt oodata võikski.

Arundhati Roy

Гњlima Гµnnelikkuse kogudus

Lohutamatutele

Pean silmas, et see kõik on sinu südame küsimus …

    – NÂZIM HIKMET –

Nõiduslikul tunnil, kui päike on kadunud, kuid valgus veel mitte, irduvad vanas surnuaias kasvavate baanianite okstelt lendkoerte väed ning triivivad suitsupilve kombel üle linna. Kui tiiburlased lahkuvad, naasevad koju varesed. Nende kojulennu kisa ei täida aga täielikult vaikust, mille jätsid endast maha kadunud varblased ja vanad valgeselg-kaeluskotkad, kes hoolitsesid enam kui sada miljonit aastat surnute eest, kuid on nüüd ise hävinud. Kaeluskotkad surid diklofenakimürgistusse. Diklofenak, lehmade aspiriin, mida anti loomadele lihaste lõdvestajana valu vaigistamiseks ja piimajõudluse suurendamiseks, töötab – töötas – valgeselg-kaeluskotkaste puhul närvigaasina. Iga surnud piimalehm või – pühvel, kellele oli ravimit manustatud, muutus kaeluskotkaste mürksöödaks. Sellal kui lüpsiloomadest said efektiivsemad piimamasinad, sellal kui linnades söödi üha rohkem jäätist – koorekaramelli, pähklite, šokolaaditükkidega –, sellal, kui seal joodi üha rohkem mango-lassi’sid, hakkasid kaeluskotkaste kaelad longu vajuma, justkui oleksid nad väsinud ega suudaks enam ärkvel püsida. Nende nokkade vahelt nõrgusid alla hõbedased süljehabemed ja linnud kukkusid üksteise järel okstelt surnuna maha.

Vähesed märkasid vanade sõbralike lindude lahkumist. Oli nii palju muud, mida innukalt oodata.

1

KUHU LГ„HEVAD VANAD LINNUD SUREMA?

Naine elas surnuaias nagu puu. Koidu ajal saatis ta varesed teele ja tervitas saabuvaid lendkoeri. Videviku ajal vastupidi. Vahetuste vahel pidas ta nõu kaeluskotkaste vaimudega, kes kõrgel tema ladvaokstes terendasid. Ta tajus nende küüniste õrna haaret nagu amputeeritud jäseme fantoomvalu. Ta mõistis, et linnud ei olnudki ülemäära kurvad, et olid end vabandanud ja loost lahkunud.

Kui ta oli esiti surnuaeda elama asunud, siis oli ta pidanud taluma mitu kuud kestnud ükskõikset julmust täpselt nagu puu – ilma värahtamata. Ta ei pööranud pead, et näha, milline väike poiss oli teda kiviga visanud, ei ajanud kaela õieli, et lugeda tema koorde lõigatud solvanguid. Kui inimesed teda narrisid – ilma tsirkuseta kloun, ilma paleeta kuninganna –, siis lasi ta valul tuuleiilina läbi oma okste liikuda ning kasutas oma lehtede sahinat kipitust vaigistava palsamina.

Alles siis, kui Ziauddin, pime imaam, kes oli pidanud eestpalvusi Fatehpuri mošees, oli temaga sõbrunenud ja hakanud teda külastama, otsustas naabruskond, et oli aeg naine rahule jätta.

Kaua aega tagasi oli üks inglise keelt tundev mees naisele öelnud, et tema nimi oli (inglise keeles) tagurpidi kirjutatuna Majnu. Mees ütles, et Laila ja Majnu loo ingliskeelses versioonis kutsuti Majnut Romeoks ja Lailat Juliaks. Naise arvates oli see hirmnaljakas. „Tahate öelda, et olen nende loost khichdi teinud?” küsis ta. „Mida nad küll teevad, kui saavad teada, et Laila võib olla tegelikult Majnu ja Romi tegelikult Juli?” Järgmine kord, kui nad kohtusid, ütles Inglise Keelt Tundev Mees, et oli teinud vea. Naise nimi oleks tagurpidi kirjutades Mujna, mis ei olnud nimi ega tähendanud midagi. Selle peale ütles aga naine: „See pole oluline. Olen na