Назад к книге «Varjuõde» [Lucinda Riley, Люсинда Райли, Lucinda Riley]

VarjuГµde

Lucinda Riley

Star D’Aplièse seisab oma elus ristteel, kui ootamatult sureb tema armastatud isa – saladuslik miljardär, keda tema kuus lapsendatud tütart kutsuvad Pa Saltiks. Mees on jätnud igaühele neist vihje nende tegeliku päritolu kohta, aga Star – õdedest kõige mõistatuslikum – kardab katkestada talle senini turvatunnet pakkunud lähedast suhet õde CeCega. Meeleheitesse sattununa otsustab ta siiski hakata uurima esimest talle jäetud vihjet, mis viib ta ühte Londoni antikvariaati, ning tema ees avaneb täiesti uus maailm. Sada aastat varem annab isepäine ja sõltumatu Flora MacNichol endale tõotuse, et ei abiellu kunagi. Ta on õnnelik ja tunneb end turvaliselt oma Lake Districti kodus, mille läheduses elab ka tema suur eeskuju Beatrix Potter, kuid siis viivad salasepitsused ta Londonisse, kõrgseltskonnas palju kõneainet pakkunud naise Alice Keppeli koju. Florat lõhestab kirglik armastus ja kohustused oma perekonna ees, aga ta tunneb, et on vaid ettur suures mängus – mille reegleid teavad kõik peale tema –, kuni kohtumine saladusliku härrasmehega annab vastused, mida Flora on otsinud kogu elu. „Varjuõde” on kolmas osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast.

Lucinda Riley

VarjuГµde

Pühendatud Flo’le

„Aga jäägu teie koosolemisse hingamisruumi, et taevatuul te vahel mahuks tantsima.”

В В В В Khalil Gibran

Tegelaste loetelu

Atlantis

Pa Salt – õdede kasuisa (surnud)

Marina (Ma) – õdede hoidja

Claudia – Atlantise majapidajanna

Georg Hoffman – Pa Salti advokaat

Christian – kipper

Õed D’Aplièse’id

Maia

Ally (AlkГјoone)

Star (Asterope)

CeCe (Celaeno)

Tiggy (Taygeta)

Elektra

Merope (puudub)

Star

Juuli 2007

Astrantia major

(suur tähtputk – sarikaliste sugukond)

Taime nimi pärineb ladina keelest ja tähendab tähte

1

Mäletan täpselt, kus ma isa surmast kuuldes olin ja mida tegin, ega unusta seda päeva kunagi …

Täitesulepea ikka veel paberilehe kohal õhus, tõstsin pilgu, et näha juulikuist päikest – või vähemalt selle peenikest kiirt, millel oli õnnestunud akna ja minust paari meetri kaugusel seisva punase telliskiviseina vahelt läbi pugeda. Kõik meie tillukese korteri aknad vaid rõhutasid selle paiga ilmetust, ja ehkki väljas oli imekaunis ilm, valitses sees hämarus. Minu lapsepõlvekodu Atlantis Genfi järve kaldal oli hoopis teistsugune.

Taipasin, et istun täpselt samas kohas nagu siis, kui CeCe meie armetusse väiksesse elutuppa astus ja ütles, et Pa Salt on surnud.

Panin sulepea käest, läksin valamu juurde ja lasin endale kraanist klaasitäie vett. Lämbes ja niiskes palavuses polnud õhku ning ma jõin ahnelt, veeretades peas mõtet, et tegelikult pole mul tarvis seda teha – sundida end uuesti läbi elama selle mälupildiga kaasnevat valu. Sellise soovituse oli mulle andnud minu noorem õde Tiggy, kui ma temaga vahetult pärast Pa surma Atlantises kohtusin.

„Kullakallis Star,” ütles ta mulle, kui ülejäänud õed olid purjekaga järvele läinud, et mõtted kasvõi mõneks ajaks leinast eemale viia. „Ma tean, kui raske sul on oma tunnetest rääkida. Aga ma tean ka seda, et sind piinab tugev valu. Kas sa ei tahaks oma mõtteid kirja panna?”

Kaks nädalat tagasi Atlantisest kojulennul olin Tiggy sõnade üle järele mõelnud. Ning täna hommikul otsustasin sellega algust teha.

Telliskiviseina põrnitsedes keerles mu peas irooniline mõte, et sein illustreerib täpselt minu elu hetkeseisu, ning pidin tahtmatult naeratama. Naeratus näol, rändasid mu mõtted tagasi kriimulise laua juurde, mille meie salapärane korteriomanik oli tõenäoliselt tasuta vanakraamipoest saanud. Istusin uuesti laua taha ja võtsin jälle kätte elegantse täitesulepea, mille Pa Salt oli mulle kahekümne esimeseks sünnipäevaks kinkinud.

„Ma ei al