Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust
Brunhilde Pomsel
Thore D. Hansen
Brunhilde Pomsel elas 106-aastaseks ja oli üks viimaseid inimesi, kes puutus vahetult kokku Natsi-Saksamaa võimuladvikusse kuulunud isikutega. Ta rääkis oma kogemustest esimest korda põhjalikumalt veidi aega enne oma surma. Selle materjali alusel valmisid nii palju tähelepanu pälvinud dokumentaalfilm kui ka raamat “Ühe sakslase elu”.
Brunhilde Pomsel, Thore D. Hansen
Гњhe sakslase elu
„On see siis halb, on see siis egoism, kui inimesed püüavad kohal, kuhu nad on pandud, teha midagi, mis on neile hea, ja nad teavad, et teevad sellega mõnele teisele kahju? Aga kes sellest hooliks? Nii kaugele ei mõtle ju mitte keegi. Me olime lühinägelikud ja ükskõiksed.”
В В В В BRUNHILDE POMSEL, MГњNCHEN 2013
„Ühe sakslase elu ei ole mitte ainult üks olulisemaid panuseid holokausti käsitlemisse, vaid on ka praegust poliitilist olukorda arvestades ammugi vajalik, ajatu meeldetuletus praegustele ja tulevastele põlvkondadele.”
    DANIEL CHANOCH, HOLOKAUSTIS ELLUJÄÄNU
EessГµna
Brunhilde Pomsel pääses ajaloo ühele suurimale kurjategijale lähemale kui teised tema aja inimesed. Ta oli Joseph Goebbelsile alluvas propagandaministeeriumis stenotüpist ja sekretär. Et kindlustada endale koht riigiringhäälingus, astus ta varsti peale Adolf Hitleri võimuletulekut NSDAP-sse. 1942. aastal siirdus ta rahvavalgustus- ja propagandaministeeriumi ja sattus nii Berliini kapituleerumiseni 1945. aasta mais Hitleri propagandaministeeriumi eestuppa ja natsionaalsotsialismi juhtiva eliidi keskele. Selle asemel, et kasutada võimalust põgenemiseks, tippis ta veel sõja viimastel päevadel, kui Nõukogude väed olid juba Berliini tänavatel, punkris kirjutisi ja õmbles isegi Berliini ametliku kapituleerumise lipu. Ta vaikis rohkem kui seitse aastakümmet.
Dokumentaalfilmis „Ühe sakslase elu” tõid filmirežissöörid Christian Krönes, Olaf S. Müller, Roland Schrotthofer ja Florian Weigensamer Brunhilde Pomseli kaamera ette ja lasksid tal väljendusrikastel erilise valgustusega mustvalgetel kaadritel jutustada oma elust. Tema hiline jutustus mõjub ühtaegu võõristavalt ja kütkestavalt. Nendel 2013. aastal salvestatud mälestustel see raamat rajanebki. Selleks korrastas autor neid kronoloogiliselt ja parandas ettevaatlikult, kus suuline keel ja grammatika seda nõudsid. Brunhilde Pomseli jutustused algavad tema lapsepõlvega Berliinis, kus ta sündis 1911. aastal. Need räägivad Esimesest maailmasõjast ja sõnakehvast isast, kes tuleb aastal 1918 tervena Venemaalt tagasi, rangest kasvatusest, mis sai talle osaks kui nelja venna vanemale õele ja vormis teda pikaks ajaks. Isa oli kinnine mees, poliitikast kodus ei räägitud. Brunhilde Pomsel kasvas üles ühes Berliini parematest linnaosadest. Pere sai endale lubada üsna head toitu, ehkki mujal Berliinis, nagu ka kogu Saksamaal, oli laiade rahvakihtide materiaalne olukord äärmiselt kehv. Kogu maal toimusid rahutused, tänavapilti kujundasid protestivate kommunistide ja natsionaalsotsialistide poliitiliselt äärmuslikud vastuolud, aina enam esines vägivaldseid tülisid. Ent Berliini Südende linnaosas, paljude villadega kvartalis, seda eriti tunda ei olnud.
Tagantjärele tundub, et Brunhilde Pomseli karjääri otsustas ära ükskõiksus uue liikumise, NSDAP vastu. Tema suvearmastus Heinz tutvustas talle 1932. aasta lõpus üht Esimeses maailmasõjas teeninud ohvitseri. See kohtumine sai noore naise jaoks saatuslikuks. See on Wulf Bley, hilisem raadioreporter ja partei liige selle esimestest tundidest peale, kes võttis ta oma tiiva alla – just nimelt see mees, kes pärast NSDAP võitu 1933. aasta märtsis kommenteeris reporterina kõige lopsakamate kiidusõnadega tõrvikurongkäiku, milles osales kogu natside eliit. Vahetult peale Hitleri võimuletulekut kutsus ta Brunhilde Pomseli Saksa Teatrisse, kus äpardunud kirjanik Bley dramaturgina hädiselt läbi kukkus. Viimaks sai ta NSDAP