Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias
Mari Sinila
Päriselust inspireeritud romaan „Jalgpalluri naine” räägib Eesti jalgpallikoondise 23-aastasest keskkaitsjast, kes on välja võidelnud koha Itaalia klubis ACF Fiorentina, ning tema naisest, kes jätab oma karjääri kodumaal ja sõidab samuti Itaaliasse, et mehele toeks olla. Ühine aasta Firenzes on sisustatud armastuse, Itaalia avastamise, luksusliku elu ja kõrgmoe ning muidugi jalgpalliga.
Mari Sinila
Jalgpalluri naine
Perekonnale
Autor soovib toonitada, et tal puudub igasugune seos teoses mainitud ettevõtete, tootemarkide ja asutustega, sealhulgas ACF Fiorentina jalgpalliklubiga. Kirjeldatud hooaega ei ole jalgpallimaailmas olnud. Teos on saanud inspiratsiooni päriselust ja enamik kirjeldatud kohti eksisteerivad reaalselt, kuid tegu on siiski ilukirjandusliku looga.
SISSEJUHATUS
Kell on 19.48. Istun Harrodsi kaubamajas võrratult pehmel diivanil, kolm paari Louboutine minu ees. Huvitav, kas kaheteistkümne minuti pärast tuleb keegi mind siit välja ajama? Ei usu. Istun ja mõtlen edasi. Kui ma võtaksin mustad lakk-kingad, jääks punane tald sähvakana kõigile silma. Sädelev roosa oleks aga niivõrd palju erilisem, neid jalga proovides tundsin ennast peaaegu haldjana. Värviliste tossudega saaksin igapäevaselt rohkem käia ja selle võrra tasuks ost ennast palju rohkem ära. 19.54. Olgu, võtan kõik kolm paari ja suundun kassasse. Seest keerab natuke, kuna elukaaslane ju teab, kui palju need punased tallad umbes maksavad. Samas tema üritustel ja tema kõrval peab ju naine ikka hea välja nägema. Lühiajaline paanika muutub meelerahuks ning pangakaarti polegi nii raske üle leti ulatada, eriti rõõmsaks muutun siis, kui näen neid imekauneid pakendeid, mis mulle vastu antakse. Tasub ära. Isegi see, et mehe sõpradest uute stiletodega natuke pikem olen.
Olen üksi Londonis. Õnneks on Inglismaa üks mu suurimaid lemmikuid ja tunnen ennast siin koduselt. Eelistaksin küll pisikest küla Kesk-Inglismaal, või veelgi parem, Lõuna-Inglismaa rannikul, kuid seal ei oleks üksi nii mugav olla – tullakse veel tutvust tegema või Eesti kohta pärima. Selles mõttes on London suurepärane, võid olla nii nähtamatu, kui tahad, samal ajal kui hotelli room service sind justkui läbi ja lõhki tunneb. Hommikul vara lendan tagasi Eestisse ning välismaa sõbrannadega kokkusaamise reis jääb vaid järjekordseks toredaks mälestuseks. Ei tea, mitme aasta pärast neid jälle näen, kuid nii särtsakaid tütarlapsi Eestis küll ei kohta. Mitte et mul kodumaal vähe sõbrannasid oleks, kuid võõramaalastega olen ka mina kuidagi elurõõmsam. Pakin kohvri kokku, Harrodsist saadud kotid ja siidpaberi võtan loomulikult kaasa, ning jään kerge vihmasabina taustal magama.
Järgmisel hommikul keerleb hotelli hommikusööki nautides peas mõte, et varsti peab lennukile minema. Lennata mulle ei meeldi, kohe üldse mitte. Võtan kolmanda röstsaia ja määrin moosi peale. Õnneks on paremates hotellides kohv suurepärane – on ainult teatud kogus Earl Grey teed, mille ma lühikese reisi jooksul ära suudan juua. See pehme piimavaht koos värskelt jahvatatud ubadest tehtud kohviga peaks ergastama, kuid mind ta pigem rahustab. Annab justkui märku, et nüüd on sul viis minutit aega istuda ja mõnuleda. Ja just viis minutit mul ongi, kuna siis on lennujaama suunduv takso hotelli ees.
Lennujaamadest ostukeskuste tegemine on kellelgi lausa geniaalne idee olnud. Esiteks, mida muud sa seal ikka teed, kui vaatad ilusaid asju ja jood head Proseccot – mõlemad on suurepärased närvide rahustajad ning aitavad teineteisel sujuvalt toimida. Kui minu klaas tühjaks saab (ja ka Louboutinid kohvriga silma alt ära on antud), võib ju natuke lõbutseda. Seekord alustan ajakirjadest, et kott oleks raskem ega saaks palju kraami kokku osta. Nutikas! Ajakirjad on mu suurim nõrkus. Lausa hobi. Tean küll, et moeajakirjad on pelgalt reklaami täis ja kahjustavad lugeja enesehinnangut, samamoodi tean, et kollased ajakirjad mõtlevad lugusid välja ja otsivad välja koled