Sinine mägi

Eva Koff

Eva Koffi romaanis „Sinine mägi“ põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid: 90ndad – peategelase, meditsiinitudengi Liisi üliõpilaspõlv, 20ndad – tema vanaema Elfi noorusaeg, Esimese ilmasõja eelne aeg – vanavanatädi Adele noorusaastad. Kolm noort naist, ja nende sõbrad-lähedased eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Aga milline ka ei oleks aeg, millistel väljadel ka ei peetaks suuremad lahingud, kuhu ka ei oleks jõudnud teadus, ja mida ka ei suudaks arstid inimese ravimisel, inimese hing oma põhiolemuselt on ikka sama – igatseb õnne, armastust ja lähedust. Stiilitäpselt kirja pandud “Sinine mägi” suudab ellu äratada lähemad ja kaugemad ajad, sise- ja kahekõned 20ndate keeleuuendusest 90ndate kõnekeeleni. "Eva Koffi „Sinine mägi“ pakub veenva vaate inimlikule lähedusele. Lugedes romaani tegelaste omavahelistest liginemistest ja eemaldumistest, kerkib silme ette köielkõnd, tasakaaluharjutus kahele, mida tuleb õppida käigu pealt – armastuses ei viida läbi õppusi. Läheduse mõistmine on ühtlasi lähedaste lõppematu mõistatamine, ikka jääb midagi üle või vajaka. Ent samas võib Koffi romaan viia mõttele, et isegi kui armastuses pole täielik tasakaal võimalik, võib vääratades avaneda uus suund, kaaluta olekus selguda asjade tegelik kaal."Jan Kaus Eva Koff (snd 1973) on kirjutanud mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid. „Sinine mägi“ on tema esimene romaan. Teos pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise koha.

Eva Koff

Sinine mägi

Vanaemale

Patoloog alustas anekdoodist. Nad olid just joped ära andnud, kitlid selga saanud, kaleda valgusega garderoobi peeglitest vaatasid vastu talviselt kahvatud näod. Ma räägin teile ühe anekdoodi, saate oma surnumatjanägudest lahti. Lõbusamalt! Noored inimesed! Anekdoot osutus tõestisündinud looks Villust, üliõpilasest, kes käis 1949. aasta veebruaris laibabasseinis ujumas. Vana anatoomikumi ees olevat sel ajal asunud kelder ja keldris bassein, milles hoiti karboolhappes anatoomia kateedri laipu. Kelder oli poolpime, basseini äär põrandaga tasa – ja salaja koos kaastudengitega laipu vaatama läinud Villu astus kogemata basseini. Mõne hetke pärast tõusis happe järele haisev märjas talvemantlis noormees laipade vahel püsti. Ta viidi kohtumeditsiini kateedrisse pessu ja sealt edasi Pargi tänava sauna. Villust sai kohtuarst. Austatud kolleeg. Õppejõud. Tänaseks juba kolmkümmend aastat. Palun siiapoole! Tulge-tulge ettepoole. Teie ka, jah. Patoloog paneb käe ümber Maire õlgade ja suunab tüdruku kindlakäeliselt kõrge läikiva vitriini ette. Nii, koguneme selle neiu ümber, tagumised ka! Mina sinna kaugele karjuma ei hakka. Nii, kõigepealt peaasi. Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast. Nii, alustagemgi siis koljudest. Ja ärge öelge mulle surnupealuu. Rahvas ütleb surnupealuu, teie ütlete: kolju. Cranium. Siin selles vitriinis on meil eksponeeritud circa seitsekümmend inimkoljut, ütleme seitsekümmend-seitsekümmend viis, umbes nii. Ja ma palun teil nüüd jälgida nende koljude suurust, kuju, tihedust. Tähelepanelikult! Rahvas arvab: üks inimene kõik, teie ütlete: ei! Ei ole üks inimene kõik, on liigisisesed variatsioonid. Märgitakse muuseas korrelatsiooni kolju suuruse ja intelligentsuse vahel. Suurem kolju, suurem aju. Näete, need ülemised on vesipead, hydrocephalus’ed. Otsmikuluu, sarnaluu, kiiruluu, oimuluu. Ülejäänud on kõik normkoljud. Sellised meid, patolooge, ülemäära ei huvita. Meid huvitavad patoloogiad. Ja neid leidub. Omal ajal oli igal arstitudengil kodus riiuli peal sõjaaegne kolju, igaüks, kes väljakaevamistest mööda jalutas, korjas kotti nii palju luid, kui tahtis, ega siis pärast sõda keegi ei vaadanud ega päid ja jalgu riita ei ladunud. Näete, seal ukse kõrval seina peal on terved vanad skeletid üles pildistatud, fotod aastast 1914. No eks see oli ka aasta, kui tohtrid hakkasid korralikult t