Hunditalv

Cecilia Ekback

1717. aasta, Rootsi Lapimaa. Koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga jõuab Maija Soomest pärale oma uude koju. Ta loodab end mineviku taagast lahti raputada ja kaunil, kuid karmil maal uut elu alustada. Nende kohal kõrgub ähvardavalt Blackåseni mägi, mille kurjakuulutav kohalolu tumestab orgu ja sünge ajalugu kummitab selle varjus elavaid asunikke. Kitsi karjatades leiab Frederika naabri moonutatud surnukeha. Erikssoni surm aetakse huntide süüks, aga Maija on veendunud, et haavad on põhjustanud inimene. Hoolimata naabrite kummalisest huvipuudusest ja Erikssoni lese saatusest, otsustab Maija surmajuhtumit edasi uurida. Suvest saab sügis ja sügisest hunditalv – kõige karmim talv, mida keegi mäletab. Maija alustab ohtlikku ettevõtmist, et paljastada Blackåsenil aset leidnud traagilised sündmused, mille nii naabrid kui ka kirik on otsustanud maha vaikida. Külmas, näljas ja igikestvas pimeduses jõuab Maija vähehaaval teadmiseni, mis on Blackåseni varjus elamise ja seal ellujäämise tõeline hind, ja kohutava tõeni nende kohta, kes on pidanud seda maksma.

Cecilia Ekbäck

Hunditalv

Minu perekonna naistele, kes ei maga

EessГµna

Rootsi kuningas Karl XII veetis peaaegu kogu oma täiskasvanuelu võõrsil sõjakäikudel. Kui ta 1714. aastal lõpuks Rootsi tagasi pöördus, oli riik mässu lävel, vaesuse ja kuninga välispoliitika tagajärjel lõhestunud. Sellegipoolest ründas Karl 1716. ja 1718. aastal uuesti Norrat ja aastal 1717, mil leiab aset „Hunditalve” tegevustik, oli Rootsi sõjajalal Taani, Poola, Saksimaa, Hannoveri, Preisimaa ja Venemaaga.

Sidemed kiriku ja kuninga vahel olid tugevad ning kuningas kasutas kirikut propagandavahendina selgitamaks koguduseliikmetele oma sõdade vajalikkust ja kindlustamaks nende jätkuvat poolehoidu.

Rootsi riigi ülesehitamise käigus jagati endised saami (raamatus „Hunditalv” läbivalt nimetatud laplasteks, nagu neid tol ajal kutsuti) põlisrahva kasutuses olnud maad Rootsi asunikele. Selle tulemusel sattus üha enam ohtu saamide eluviis, mis suures osas oli rändlev.

Nagu mujalgi Euroopas, oli nõiahirm tol ajal ikka veel sagedane nähtus.

Tegelaste loetelu

Blackåseni mäel

Paavo Ranta, saabunud Soomest Pohjanmaalt

Maija, tema abikaasa

Frederika, nende tГјtar

Dorotea, nende tГјtar

Jutta, Maija vanaema, nГјГјdseks surnud

Eriksson, sündinud Blackåseni mäel

Elin Eriksson, tema abikaasa, kellel Г¶eldakse olevat andeid

Nende lapsed

Gustav, endine sГµdur

Henrik, saabunud Stockholmist umbes kakskГјmmend aastat enne raamatu tegevustiku algust

Lisbet, tema haige abikaasa

Nende lapsed

Daniel Eriksson, Erikssoni vend, samuti Blackåseni mäel sündinud

Anna, tema abikaasa

Nende lapsed

Nils Lagerhielm, aadlimees Stockholmist

Kristina, tema abikaasa

Nende lapsed

Linnas

Olaus Arosander, kirikuГµpetaja, endine Гµukonnapastor

Johan Lundgren, köster ja õpetaja

Anvar, endine kirikuГµpetaja, nГјГјdseks surnud

Sofia, endise kirikuГµpetaja lesk

Г–Г¶vaht

Kirikuõpetaja töötajad ja nende perekonnaliikmed

Laplaste talvelaagris

Kartmatu, kogukonna juht

Antti

Rannikul

Karl-Erik, piiskop

ESIMENE OSA

Rootsi Lapimaa, juuni 1717

„Aga kui kaugel see on?”

Frederika tahtnuks karjuda. Dorotea pidurdab neid. Ta lohistas piitsaks mõeldud oksa enda järel ja Frederika pidi poole rohkem tööd tegema, et hoida kitsi liikvel. Hommik oli ere; hele päevavalgus viilutas kuuselatvu ja keerutas üles liiga palju värvi. Frederikal hakkas üha palavam. Selg kleidi all kirvendas. Ta polnud tahtnud minna, ja nüüd ei tahtnud ka kitsed. Nad hüplesid puude vahel vasemale või paremale ja püüdsid neist mööda, tagasi tare poole joosta. Ainsateks helideks olid puude kõikumine, sõrgade löögid vastu kivi ja tobedate kitsede pidev mökitamine.

„Ainult vaesed inimesed peavad kitsi,” oli ta emale samal hommikul öelnud.

Nad istusid oma uue kodu puidust trepimademel Blackåseni mäe kõrval. Nende ees rohusel nõlval lendlesid putukad. Künka jalamil oli väike oja ja sealt edasi põld. Se