Kriidimees

C. J. Tudor

1986. aastal on Eddie ja ta sõbrad inglise poisikesed, kes otsivad oma unises kodulinnakeses närvikõdi. Nad kasutavad salakeelena kriidijoonistusi – ainult neile mõistetavaid kriipsujukusid. Ent siis juhib üks saladuslik kriidikuju nad otsejoones tükeldatud laiba juurde – ja pärast seda muutub kõik. 2016. aastal on Ed täiskasvanu, kes usub, et on minevikuga rahu teinud. Siis aga jõuab ta postkasti kiri, milles pole muud peale ühe kriidikuju. Kui selgub, et ka tema sõbrad on saanud samasuguse teate, peavad nad seda kellegi totraks tembuks … kuni üks neist leitakse surnuna. Nüüd mõistab Eddie, et iseenda päästmise nimel peab ta lõpuks ometi välja selgitama, mis tol ammusel ajal ikkagi juhtus. Lugejat vaheldumisi minevikku ja tänapäeva juhtiv „Kriidimees” on stiilipuhas põnevusromaan, kus kõik tegelased on kui lihast ja luust, igal saladusel on ammendav lahenduskäik ja loo pöörded on ootamatud ka kõige terasemale lugejale. C. J. Tudor elab koos abikaasa ja tütrega Inglismaal Nottinghamis. „Kriidimehe” idee tekkis tal koerahoidjana töötades, kui ta ajas mööda poriplatse vettinud koeri taga ja hoolitses samal ajal oma väikese tütre eest. „Kriidimees” on C. J. Tudori esimene raamat.

C. J. Tudor

Kriidimees

Bettyle. MГµlemale

Proloog

Neiu pea lebas väikesel oranži- ja pruunikirjul lehekuhjal.

Tema mandlisilmad vaatasid ainiti üles plaatani-, pöögi- ja tammepuude võrakupli poole, aga nad ei näinud päikesevalguse varglikke sõrmi, mis end okste vahelt läbi surusid ja metsaalust kuldasid. Nad ei võbelnud ega pilkunud, kui läikivad mustad mardikad pupillide ümber sibasid. Nad ei näinud enam midagi peale pimeduse.

Pisut eemal sirutus veel ühe väikse lehekuhila alt välja kahkjas käsi, otsides justkui abi või kinnitust, et ta ei ole seal üksi. Kedagi polnud leida. Ülejäänud keha lebas käeulatusest väljas, muudes eraldatud paikades metsa all.

Sealsamas praksus oksaraag – valjusti nagu ilutulestikurakett vaikuses – ja padrikust vuhises välja linnuparv. Keegi lähenes.

Ta põlvitas mitte midagi nägeva neiu kõrvale. Ta käed paitasid õrnalt ta juukseid ja silitasid ta külmi põski, sõrmed ärevusest võbisedes. Siis tõstis ta pea üles, pühkis ära paar lehte, mis olid kleepunud ta verise kaelaköndi külge, ja asetas selle ettevaatlikult kotti, kus see leidis koha katkiste kriiditükkide vahel.

Viivukese kaalutlemise järel pistis ta käe kotti ja sulges ta silmad. Siis tõmbas ta luku kinni, tõusis püsti ja läks minema.

Mõni tund hiljem saabusid politseinikud ja kriminalistid. Nad nummerdasid, pildistasid, uurisid ja lõpuks viisid neiu laiba morgi, kuhu see jäi mitmeks nädalaks lebama, otsekui oodates kokkupanemist.

Seda ei juhtunud. Korraldati ulatuslikke otsinguid, tehti Гјleskutseid, inimesi kГјsitleti, ent detektiivide ja kogu linna meeste pГјГјdlustest hoolimata ta pead ei leitud ning neiut ei pandudki uuesti kokku.

2016

Algusest peale.

Häda on selles, et me ei jõudnud täpse alguse asjus üksmeelele. Kas see oli siis, kui Peki-Gav sai sünnipäevaks portsu kriite? Kas see oli siis, kui me hakkasime joonistama kriidimehikesi või siis, kui need hakkasid ise ilmuma? Kas see oli too kohutav õnnetus? Või siis, kui leiti esimene laip?

Algusi on suvaline hulk. Ma arvan, et igat neist võib pidada alguseks. Aga tegelikult usun, et kõik algas laadapäeval. See on päev, mida ma kõige paremini mäletan. Karussellitüdruku pärast muidugi, aga ka seetõttu, et sellest päevast alates ei olnud enam miski normaalne.

Kui meie maailm oleks nagu need klaasist lumekerad, oleks see olnud päev, kui mingi suvaline jumal oleks mööda läinud, seda kõvasti raputanud ja siis selle tagasi pannud. Isegi kui hägu on klaarunud ja helbed jälle maha langenud, ei ole asjad enam nii nagu enne. Mitte täpselt. Läbi klaasi võib ju nõnda paista, aga seespool on kõik teistmoodi.

See oli ka päev, kui ma kohtusin esimest korda mister Halloraniga, ja mis puutub algusesse, siis sobib see sama hästi kui kõik teised