Г„raaetud hobused

Mick Herron

Slough House’i suunatakse kõik luureteenistuses käki kokku keeranud liikmed, olgu põhjuseks rongi unustatud salajased failid, untsu keeratud jälitustöö või joomarlusest tingitud usalduskaotus. Nemad on luureteenistuse mustad lambad – äraaetud hobused – ja kõige pettunum nende seas on River Cartwright, kelle päevad mööduvad mobiiltelefonivestlusi üles tähendades. Kui aga röövitakse üks noormees ja röövijad tal otse-eetris pea otsast ähvardavad võtta, näeb River selles võimalust enese lunastamiseks. Kas ohver on see, kellena teda esitletakse? Ja kuidas on röövijad seotud põlu alla sattunud ajakirjanikuga? Kella tiksudes avastab River, et kõigil on omad eesmärgid.

Mick Herron

Г„raaetud hobused

DA, SC, AJ & RL

läte, kuhu mu eksinud küünal jaanimardikana ihkab.

В В В В John Berryman

1

River Cartwrighti kukkumine karjääriredelil ja äraaetud hobustega liitumine juhtus järgmiselt.

Kaheksa kakskümmend teisipäeva hommikul ning King’s Cross oli tuubil täis noid, keda VT teisteks kutsus: „Tsiviilid, River. Rahuajal täiesti auväärsed isikud.” Ta lisas. „Meil pole olnud rahuaega 14. aasta septembrist alates.”

VT lausutu moondus Riveri peas Rooma numbriteks. MCMXIV.

Peatudes teeskles ta kella vaatamist; liigutus, mis oli päriselt kella vaatamisest eristamatu. Pendeldajad uhtusid ümber tema kui vesi ümber kivi, keelega põlksutamine ja järsud väljahingamised andsid märku nende ärritusest. Lähima väljapääsu juures – hele ruum, kust kumas jaanuarikuu nõrka päevavalgust – seisid kaks musta riietatud tegijat kui raidkujud, nende raskerelvastus 1914. aastast kaugele jõudnud tsiviilide jaoks märkamatu.

Tegijad – nii neid kutsuti, sest nende käes sai kõik vajalik tehtud – hoidusid eemale, täpselt nagu kästud.

Sihtmärk oli kakskümmend jardi eespool. „Valge T-särk sinise pluusi all,” kordas River pominal. Lisades nüüd Ämbliku kondikavale liha: noor, mees, ilmselt Lähis-Idast; sinise pluusi käised üles kääritud; mustad teksad jäigad ja uued. Kes sellise teo jaoks endale uued püksid ostab? Ta lükkas teabe kõrvale; selle küsimuse esitab ta hiljem.

Seljakott sihtmärgi paremal õlal oli längus, viidates raskusele. Mehe kõrva suundus juhe, täpselt nagu Riverilgi, ja võis olla iPod.

„Kinnita silmside.”

River, puudutades vasaku käega vasakut kõrva, lausus vaikselt käisel nööpi meenutavasse asjandusse: „Kinnitatud.”

Ooteruumis tunglev ja pagasit jagav seltskond turiste oli ilmselt ümber istumas. River möödus neist, tõstmata pilku sihtmärgilt, kes suundus kõrvalplatvormide poole, mis suunasid ronge Cambridge’i ja itta jäävatesse punktidesse.

Need olid üldiselt vähem täistuubitud kui põhja suunduvad kiirrongid.

Pähe tikkusid soovimatud kujutised: pikad miilid katkiseid rööpaid ja laiali paisatud väändunud metalli. Leegitsevad raudteeäärsed põõsad ning neil rippuvad lihapalukesed.

„Üks asi, mida meeles pead pidama,” – VT sõnad –, „on see, et vahel halvim ongi just kõige halvem.”

Viimasel paaril aastal oli halvim astmeliselt kasvanud.

Kaks piletipiirde juures seisvat liiklusvõmmi ei pööranud sihtmärgile mingit tähelepanu, küll aga puurisid pilguga Riverit. Ärge astuge mulle lähemale, hoiatas ta neid vaikselt. Ärge tulge minu lähedale. Ettevõtmised nurjuvad just pisiasjade tõttu. Viimane, mida ta vajas, oli sõnasõda; ükskõik mis võib sihtmärki ehmatada.

Korravalvurid jätkasid vestlust.

River peatus ja kogus end mГµttes.

Ta oli keskmist kasvu, too noormees River Cartwright, heledate juuste ja kahvatu ihutooniga, hallide, tihti enesesse süüvivate silmadega, terava nina ja väikese sünnimärgiga ülahuulel. Kui ta millessegi süüvis, tõmbus tema kulm sääraselt kortsu, et võis jätta mulje hämmeldusest. Täna kandis ta siniseid teksaseid ja tumedat jakki. Aga kui oleksid tol hommikul tema välimuse kohta küsinud, oleks ta maininud oma juukseid. Viimasel ajal eelistas ta Türgi pardurit, kus juuksed kääridega lühikeseks