Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel

Kalle Muuli

Helen Sulg

„Sellest mängust saab alguse ränk haigus, mis vaevab mind pikki aastaid ja vajutab pitseri kogu mu karjäärile. Sellest mängust saab alguse ka mu rännak Jumala juurde, kelle poole ma lõpuks abipalvetes pöördun. Selle mänguga lõpeb minu lapsepõlv." Nii kirjeldab Eesti kõigi aegade edukaim tennisist Kaia Kanepi oma elulooraamatus üht oma karjääri pöördepunkti, mis muutis kogu ta elu. Meie kauaaegne esitennisist jutustab elulooraamatus esmakordselt raskest haigusest, mis teda aastaid vaevas, kuid millest ta pole seni tihanud rääkida mitte kellelegi, isegi mitte oma kõige lähedasematele inimestele, sest pidas seda nii piinlikuks. Sama ausalt ja avameelselt räägib Kaia Kanepi raamatus ka oma keerulistest isiklikest suhetest treeneritega ja dramaatilistest treenerite vahetustest. Raamatus on kasutatud Kaia Kanepi päevikuid aastatest 1995-2012. Raamatu lõpus on eraldi statistikaosa põhjaliku ülevaatega kõikidest Kaia Kanepi võistlusmängudest.

Kalle Muuli, Helen Sulg

Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel

Reketiga tГјdruk

Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel

Autorid Kalle Muuli, Helen Sulg

Toimetaja Tuuli Kaalep

Esikaane foto Raigo Pajula

Statistika Mati Alev

Fotod perekond Kanepi, Annika Mai Purje, Valdo Randpere, Ott Saareväli, Helen Sulg, Arvo Tarmula, Scanpix

Raamatu väljaandmist on toetanud Fjodor Berman, Urmas Sõõrumaa ja Koit Uus.

Hea lugeja

See raamat on minust – Kaia Kanepist. Sellestsamast Kaiast, keda naabruskond Haapsalus tundis kui Reketiga Tüdrukut, kes iga päev nende majadest möödus, et minna tennist mängima.

Hiljem, kui tulid tulemused ja tuntus, teati mind juba nime järgi, aga alguses olin ma lihtsalt üks pisike reketiga tüdruk, kes iga ilmaga trenni tahtis teha. Avastasin tennise enda jaoks juba päris lapsena ja sellest sai minu muinasjutt, minu elu. Elu, mida teiega selle raamatu kaudu nüüd jagan. See raamat on aus, tõenäoliselt üks kõige ausamaid, mis siinmail kirjutatud on. Ta võib teha haiget mõnele minuga seotud inimesele, ta teeb kindlasti haiget mulle. Sellegipoolest tahtsin ma selle raamatu kaudu teiega jagada seda, mida ma siiani pole jaganud peaaegu kellegagi. Minu jaoks on mõiste „jagatud mure” olnud võrdne mõistega „reedetud saladus” ja seepärast olen päris paljusid oma mõtteid siiani jaganud ainult oma päevikuga. Päevik ei reeda, küll aga on temast selle raamatu sünni juures palju kasu olnud.

Mu elu on tõepoolest olnud kui muinasjutt või kui sõit Ameerika mägedel. Tänu tennisele. Ja tänu kõigile neile, kes mind toetanud on. Ilma teieta ei oleks mind, ei oleks ühte päris toredat peatükki Eesti spordi ajaloos. Eelkõige tahan ma muidugi tänada oma vanemaid – ema Anne ja isa Jaak on olnud minu esimesed ja kõige andunumad fännid algusest peale ja on siiani. Teiseks tänan oma treenereid – eriti Tiit Kivistikku ja Andrei Luzgini. Aga ka Thomas Högstedti, kes mind alati nõu ja jõuga aidanud on. Muidugi tahan ma tänada oma sponsoreid – nii suuri kui ka väiksemaid. Ilma teieta oleks see muinasjutt väga lühike ja nukra lõpuga. Erilised tänusõnad Tallinna Sadamale, Tallinkile ja FKSMile (hilisem YIT Ehitus).

Ma ei saa tänamata jätta ka oma paljusid fänne ja ajakirjanikke. Muidugi on olnud tüütu olla vahel „Meie Kaia” ja siis „Hüsteeriline naisterahvas”. Ikka ju tahaks olla armastatud sellepärast, et ma olemas olen, mitte tänu sellele, mida ma saavutan. Aga ju see on üks osa tippsportlase elust, millega peab harjuma.

Seda raamatut lugedes avastate, et minu elu pole kaugeltki mitte alati olnud õnnelik muinasjutt. Meil kõigil on oma mured, oma probleemid, oma deemonid. Nii ka minul. Täna olen ma õnnelik. Igaüks meist peab ise leidma oma õnnevalemi ja me ei saa üksteise kogemusi enamasti lihtsalt üks ühele üle võtta. Siiski loodan ma, et äkki annab see raamat mõnele lugejatest jõudu ja usku oma muredest vabanemiseks. Ehk aitab see teil paremini mõista oma lähedasi,