Lihtsad valikud
Triinu Meres
Triinu Merese romaani „Lihtsad valikud“ tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare’i aegadest peale. Triinu Meres on avaldanud luulekogu „Lagunemine“ (2009), tema lühijutte on ilmunud mitmes novellikogumikus („Pikad varjud“ 2015, „Mullast oled sa võetud“ 2013, „Viirastuslik rügement“ 2012). Triinu Merese romaan „Lihtsad valikud“ sai 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha. Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus: „Triinu Merese teoses võlus žüriid peaaegu hooletu julgus fantaseerida ning sundida lugejat oma fantaasiamaailm ilma pikemate selgitusteta omaks võtma.“
Triinu Meres
Lihtsad valikud
Lihtsad valikud
„Õnnitlen, vanamoor!”
Kiviplaatidest pГµranda hallid ja punased ruudud. Naerata, nooguta.
„Hea töö!”
Suru kätt, naerata.
„Hästi tehtud, õeke!”
„Tõesti, kuradi kõva töö, Omara!”
Kaks tГјkki korraga, patsutavad Гµlale, Гјks koguni kallistab.
Naerata, nooguta, mine edasi.
Nad ei pane pahaks, et su naeratus on poolsurnud ja sa vaevu vaatad otsa, kui kätt annad. Töö sisekaitses on sünk, raske ja kohati räpane. Lase edasi, naine, lihtsalt mine edasi, ja keegi ei võta märgata, et võibolla sa ei jõua.
„Palju õnne, vana nuhk, vägev!”
Viipa. Uks, käänak. Eratubade tiib ametlike ruumide asemel. Hallikas krobe põrand plaaditud kivipõranda asemel. Soojem.
„Hästi tehtud, Gert!”
Otse enne koduust veel üks õlalepatsutus. Veel üks tänu. Uurija Omara vastunaeratus näib surnud veelooma oma olevat, aga persse, mida veel?!
Uksest sees, lükkas Gertrud Omara selle enda järel kinni ja oli viimaks ometi üksinda.
Istus maha, pГµlved pГјsti. Sinnasamasse, sinisele pГµrandale, vastu pruuni uksepolstrit.
See oli nüüd tehtud, kas polnud? Töö lõpetatud. Valmis. Läbi.
Kuklas surises. Jalad valutasid. Eriti vasak reis, mille ümber külmasidemest hoolimata moodustus kahe labakäe mõõtu sinikas. Oli vaja, no oli vaja – aga sangarlikkuse surve soontes oli ta muidugi otse sündmuste sõlmpunkti kihutanud.
Gertrud oli selle sinika üle kuidagi absurdsel moel isegi uhke. Ta oli tahtnud näha, kuidas nad Lauri vahust välja lõikavad.
Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.
KГµike.
Gert vangutas pead ja naeris omaette hääletut, veidi viltust naeru. Ta tundis iseennast, seega vastne sinikas teda ei üllatanud. Ega ka selle saamisviis. Aga tal oli valus ja ta oli kohutavalt väsinud.
Oh, surra, magada …
Ta võiks nüüd tegelikult puhkuse paluda. Tema suur töö, aastatepikkune pingutus oli lõppenud.
Sada nelikümmend neli tundi lühipuhkust näiteks, täpselt neli ööpäeva. Magaks oma kodukabinetis, pead ei peseks, telliks laost suure kastitäie kõiki neid kangeid keemilisi magusasj