Kalad ja draakonid
UndinД— RadzeviДЌiЕ«tД—
Undinė Radzevičiūtė romaani „Kalad ja draakonid” tegevus liugleb ühest sajandist ja maailmajaost teise, kirjeldades jesuiitide misjonitööd 18. sajandi Hiinas ja veidi iseäraliku perekonna elu ühes suvalises Euroopa (võimalik, et Leedu või Poola) suurlinnas 21. sajandil. See on lugu 18. sajandi eurooplase unistusest muuta kogu maailm, sealhulgas Hiina, endanäoliseks ja Vana Maailma vastuseisust sellele. Lugu kultuurikontaktidest, kauge ja võõra ahvatlusest ja allutamispüüust, aga samas ka hirmust ja mõistmatusest võõra ees. Romaan mängib ka keeleliselt võõruse efektiga. Raamatu rohked dialoogid on kui pingestatud pingpongipartiid, milles on möödalööke ja pihtasaamisi, pallipüüdmisi ja tagasipõrgatusi. Leedu üks rahvusvaheliselt tuntuim nüüdiskirjanik Undinė Radzevičiūtė (snd 1967) on õppinud Vilniuse Kunstiülikoolis ja töötanud aastaid reklaamialal. Esimese romaani avaldas ta 2003. aastal. „Kalad ja draakonid” on tema neljas romaan ja see on pälvinud tunnustust nii Leedus (Leedu aasta raamat 2013) kui ka kogu Euroopas (Euroopa Liidu kirjandusauhind 2015). Eesti keeles on varem ilmunud Radzevičiūtė jutukogu „Ei mingit Baden-Badenit” (LR, 2014).
Undine RadzeviДЌiute
Kalad ja draakonid
1
Ikka veel ebales komisjon tema hobuste ees.
MГµni komisjoni liige kissitas kord Гјht, kord teist silma.
MГµni nilpsis terava keeleotsaga huuli, otsekui proovides hobuseid lakkuda. Eemalt.
MГµni torutas alahuult, mГµni vidutas silmi, mГµni punnitas pГµski.
Just nagu eunuhhid Keiserliku teatri näitelaval. Komisjoni liikmetele tundus, et hobuste pead on liiga väikesed ja kederluud liiga ahtad.
Selgitus, et need on ibeeria hobused ja peavadki just sellised olema, ei aita.
Komisjon näib kahtlevat mitte ainult ibeeria hobustes, vaid ka Ibeerias kui sellises.
Ta on veendunud, et maailmas eksisteerib ainuГјksi mongoli hobune.
Metsik mongoli hobune.
Tagasihoidlik, sitke ja pisut riukalik. LГјhikeste jalgade ja ruskjas-valgete laikudega. Nagu lehm.
Ja hobuse saba peab olema valge. Ilmtingimata. Ja ilmtingimata ulatuma maani, teatab komisjon, ja lakk peab katma silmad.
Milleks neile hobused, kes midagi ei näe?
Veel sõnab komisjon: need pole päris hobused, sest nad on rahulikud, kuid rahulikke hobuseid pole olemas.
Veelkordne kinnitus, et niisugused ja just täpselt niisugused on ibeeria hobused, suurendab vaid komisjoni umbusaldust.
Ei usu nad ei Ibeeriat ega ibeeria hobuseid. NГјГјd juba avalikult.
Komisjoni liikmetele näib see häbematu ja kohutavalt avalik pettus, mis võib isegi Keisrit solvata.
Muidugi ei tule Viies Keiser ise hobuseid uudistama. Komisjon teatab: Keisril polegi vaja tulla, sest neil hobustel ei ole luid.
Ta püüab teadmamehi veenda, et hobustel pole luud vajalikud, ning ta kuuleb oma hääles kukekõõkse. Parem tulgu Viies Keiser juba ise vaatama, sest Isa Castiglione hakkab kaotama usku nii oma hobustesse, Ibeeriasse kui ka oma missiooni sellel maal.
Komisjon kahtleb kГјll valjusti, kГјll vaikselt hobuseluudes ja asub siis maastikumaali luustiku kallale.
Maastikumaali luustikus ei kahtle komisjon sugugi. Seda pole.
Komisjoni liikmed nГµuavad, et maastikul peab
„luustik” sees olema, ja võimalikult hästi näha. Ja kinnitavad: kõige parem oleks, kui maastiku maaliks hobuste ümber hiinlane.
Vahest Leng Mei vГµi mГµni muu hiinlane. Siin ju on hiinlasi.
Sellistel hetkedel ei mГµista Isa Castiglione korraga enam hiina keelt ja tal pole aimugi, mis edasi saab. Komisjon pole veel otsustanud, mainib vaid, et ei
taha Isa Castiglionele usaldada puid ei hobuste taga ega ka ees.
Komisjon palub üksnes, et ta visandaks perspektiivi, Leng Mei või keegi teine maalib selle põhjal maastiku koos „luudega”.
„Luudeks” nimetavad hiinlased esemete, loomade ja inimeste kontuure.
Erinevalt eurooplastest on hiinlastele kontuurid tähtsamad kui taust.
Ja kontuuridest veelgi tähtsam on neile tühjus.
Keiserlikule kunstitarkade komisjonile pole vaja itaalialikku perspektiivi.
Neile piisab Hiinamaa u