Tasakaalutrikk

Joanna Trollope

Neli energilist ärinaist, ema ja kolm tütart, igaühel oma lapsepõlvetrauma, mis edasi kannustab või – mõnikord – kammitseb. Neli väga erinevat meest, kellel on ehk selles romaanis täita tähtsamgi roll kui edukatel naistel. Millega tegelevad nemad, kui naised on hõivatud äriasjadest? Kuidas kanda hoolt, et järgmise põlvkonna lapsed – kui neid üldse on otsustatud saada – ei tunneks end hüljatuna, kui ema on alatasa kodunt ära? Kas mees, kes otsustab töölt ära jääda, et hoolitseda kodu ja laste eest ning lasta naisel karjääri teha ja raha teenida, on haletsusväärne tuhvlialune või hoopis see kindel kalju, kelle najal kogu edukus üleval püsib? Millal jõuab kätte hetk, kus ta soovib „oma elu tagasi“? Tänapäeva (pere)suhteid lahkavate romaanidega tuntust kogunud Joanna Trollope kirjeldab selleski raamatus köitvalt, kui raske on panna eri huvisid klappima ning kuidas üksteisest möödarääkimine või vaikimine võib habrast tasakaalu kõigutada. Ja mis saab siis, kui võrrandisse lisandub veel üks tundmatu.

Joanna Trollope

Tasakaalutrikk

Tänu ja parimate soovidega kõigile Stoke-on-Trenti Eastwoodi keraamikatehase töötajatele.

Esimene peatГјkk

„Mida see peaks tähendama?” küsis Cara Moran oma kõige nooremalt õelt telefonis valjusti. „Mis jutt see on, et ema ostab endale teise maja?”

Grace Moran istus vabriku tootekujundusstuudios, silmad kinni ja telefon paar tolli kõrvast eemal. Lugenud mõttes viieni, ütles ta nii umbmääraselt, kui vähegi sai: „Ma ei tea.”

„Tead küll!”

„Cara, ma ei tea rohkem kui sinagi.”

Telefoniliini Londoni-poolsest otsast õhkus vastikustundega tembitud kärsitust. Grace kujutles Carat istumas firma vastsetes, kõigest aasta tagasi omandatud bürooruumides oma laua taga, näol ilme, mida ta mäletas juba lapsepõlvest ning mis ei tähendanud kunagi head.

„Sa pead teadma,” jätkas Cara tõredalt. „Muidugi pead sa teadma. Sina oled ju Staffordshire’is, eks? Kuidas võiks olla minul Londonis aimu, mis lollustega ema kavatseb Staffordshire’is hakkama saada?”

Grace avas silmad ja vaatas enda ees lebavat visandiplokki. Selles oli terve lehekülg joonistatud täis kanne. Üks kann teise kõrval. Kõik visandid erinesid üksteisest õige pisut, nii et kui emale peaks mõni kujundusidee meeltmööda olema, annaks seda ka tootmisse rakendada.

„Tahan, et see oleks näpistatud tilaga,” oli Susie öelnud. „Tahan midagi, mis näeks välja armas, kodune, traditsiooniline. Nagu Hollandi kann.”

Grace polnud hakanudki küsima nõu kahelt noorelt tootekujundajalt, kes istusid tardunult, pilk arvutiekraanile naelutatud. Ta oli vastanud emale kannatlikult: „Sellele ei saa teha näpistatud tila, ema. See tuleb valades iga kord erinev ja võib põletades praguneda.” Nüüd lausus ta just samasugusel kannatlikul toonil õele: „Tead, emal on täielik õigus osta see maja. Lõppude lõpuks on see ju tema firma.”

Cara kõõksatas pilkavalt naerda. „Seda ei lasta meil hetkekski unustada!”

„Ja see pole ka mingi kallis maja …”

„Mis ajast peale pool miljonit enam kallis ei ole?”

Grace võttis pliiatsi ja joonistas ühele kannule karikakramotiivi. „Sa siis ikkagi tead,” tähendas ta rahulikult.

Järgnes lühike vaikus.

Siis lausus Cara juba teisel toonil: „Ashley ja mina guugeldasime seda lõunavaheajal.”

„Aa.”

„Paistis olevat kena maja.”

„Seal töötas kunagi tema vaarisa. Too, kes oli meier.”

„Ma tean.”

„Parlour House. Tegelikult on see lihtsalt üks väike maamaja.”

„Barlastonis.”

„Ema on Barlastonis sündinud,” lausus Grace.

„Grace, ma tean. Ma saan kõigest aru. Aga tal ei ole aega seal elada. Tal on Londonis igati hea maja ja ta on tööga hõivatud. Läbipõlemise äärel. Ja pealegi: kuidas isaga jääb?”

„Ma ei tea.”

„Kas ema on talle sellest üldse rääkinudki?”

Grace ohkas. „Isa on nõus. Ta on alati kõigega nõus.”

„Aga sinna läheb raha.”

„Maja hakkab ehk firmale sisse tooma …”