Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis
Alar Nigul
Alar Nigul (s. Haapsalus 1965), kes osales aastatel 1984–1986 ajateenijana Nõukogude Liidu armee erivägede koosseisus Afganistani sõjas, kirjeldab oma mälestustes endise Nõukogude Armee olusid ja toimimist. Saame täpsemalt teada, mis juhtus meie poistega, keda võõrvõim võõra lipu all sinna mõttetusse sõtta saatis. Jutustus on kaasakiskuv, olusid ja lahingukogemusi kirjeldav ja lisaks pisut õpetlik lugemisaine mitte ainult sõjaväelastele, vaid soovituslik kõikidele.
Alar Nigul
Võitlus kahel rindel ehk eestlase juhtumised Nõukogude armee päevil Afganistanis
Saateks
On imeline aeg – Eesti on vaba riik, Euroopa Liidu ja NATO täieõiguslik liige. Väeteenistus kestab 10 kuud ja on peaaegu vabatahtlik. Eesti Vabariigi kaitsejõud toetavad NATO missioone maailma erinevates kuumades paikades. Nii naised kui mehed võivad vabatahtlikult astuda missioonikarussellile, sellest on paljudele saanud elukutse ja sissetulekuallikas.
See kõik oli alles hiljuti, nõukogude võimu ajal hoopis teistmoodi. Ajateenistus kestis noormeestel 2–3 aastat, mis moodustas noorte meeste senisest elust 10–15 %! Ajateenistusest pääsesid vähesed ja sellest räägiti õuduslugusid. Pärast teenistuse läbimist võis küll kuulda ütlusi, et „armee karastab, teeb poisist mehe” jms, kuid see oli siiski pigem kurva tõsiasja ennasthaletsev nentimine kui hädavajalik investeering ellu ja tervisesse ning Eesti Vabariigi kaitsesse. See teema ei jätnud puudutamata ilmselt ühtegi inimest Eestis. Olgu siis tegu poja, venna, isa, sõbra või klassikaaslasega. Usun, et enamik minu põlvkonnakaaslasi on saanud vähemalt ühe kirja Nõukogude armeest.
Seda lugu kirjutades mõtlesin ma kõigi nende inimeste peale, kes on kedagi Nõukogude armeest koju oodanud. Tahan siin loos näidata, kuidas nägi välja argipäev Nõukogude armees ühe kõige tavalisema Eestist pärit maapoisi silmade läbi. Enamik teenistusajast möödus Afganistani Demokraatlikus Vabariigis. Tegelikult võiks oma raamatu kirjutada iga sõdur, kes Nõukogude Armee põrgus ära on käinud, sest iga mehe kogemus on unikaalne ning kordumatu. Loodetavasti motiveerib see jutustus tänaseid Eesti sõdureid oma riiki teenima ning elutingimusi Eesti Vabariigi kaitseväes vääriliselt hindama.
Tahan siinkohal tänada oma kallist ema ja õde, kes pidid mind koju oodates kannatama. Suur tänu ka mu lähedaste sõprade vanematele, kes omavahel ühendust pidades meile kaasa tundsid ja jõudumööda meid pakkide ja panderollidega abistasid ning hea sõnaga toetasid.
Palju tänu sõpradele armeepäevilt, kellega moodustame siiani tugeva sõpruskonna.
Tänu eestlastest ohvitseridele, kes mind Gvardeiskis igati toetasid. Tahan tänada Merle Karusood, kes esimesena teema üles soojendas oma Rakvere teatri poolt etendatud lavastusega „Misjonärid“. Suured tänud Tiit Aleksejevile, kelle väsimatul innustamisel need lood kirja sai pandud, samuti Tiit Riisalole, kes on mulle viimasel kümnendil olnud paljuski eeskujuks ja avanud uued perspektiivid oma kogemuste ja võimete kasutamiseks ekstreemsetel (militaar) harrastustel. Tuhat tänu oma abikaasale, kes on pidanud korduvalt neid lugusid kuulama, mind kõigiti mõistes ja toetades.
В В В В Head lugemist!
В В В В Autor
Minek
I
Sammusin mööda öist Tartu linna Tähtvere mäest üles sõjakomissariaadi suunas. Ilm oli külm, puhus vinge tuul ja oli eestimaiselt pime 25. novembri varahommik, kell hakkas viis saama. Meid, kutsealuseid, paigutati Ikarus-tüüpi mugavasse bussi ja algas sõit Tallinna poole. Enne uinumist jõudsin seirata kaaskannatajaid, kes olid nagu minagi ilmsete peotunnustega, enamasti halvasti pügatud pea ja kummalise riietusega. Pilt meenutas „turuvarblasi”, kes vatijoped seljas, ametita ja armetuna hommikuti Tartu turuhoone juurde kogunesid, lootuses algavaks päevaks head ja tasuvat tööotsa saada. Neil oli vähemasti motii