Pool maailma

Harper Voyager

Purumere triloogia

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu.

Astla kõrval on noor sõdalane Brand, kes vihkab tapmist. Ta on nii enda kui ka Astla silmis läbi kukkunud ja see reis on tema viimane võimalus end tõestada.

Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?

Joe Abercrombie

Pool maailma

Eve’ile

Loomad surevad,

Rahvas sureb,

KГµik inimesed on surelikud. Aga

tean Гјht,

Mis ei sure iial,

Suurte tegude hiilgus.

    – Haavamaal (Õilsa ütlemised)

I

HГњLJATUD

VÄÄRILISED

Mees kГµhkles vaid hetke, aga piisavalt kaua, et Astel sai talle oma kilbiservaga munadesse virutada.

Isegi Гјle teiste noorukite kisa, kes kГµik talle kaotust manasid, kuulis ta Brandi oiet.

Astla isa oli alati öelnud, et see hetk, kui sa kõhkled, on see hetk, kui sa sured, ja ta oli kogu elu seda nõuannet järginud, kord paremini, kord halvemini. Seepärast paljastas ta hambad võiduhimulises irves – see oli tema lemmikilme –, ajas end põlvedelt püsti ja ründas Brandi raevukamalt kui varem.

Ta virutas poisile õlaga, nende kilbid põrkusid ja hõõrdusid, poisi kandade alt lendas liiva, kui ta rannal tahapoole vaarus, näol endiselt valugrimass. Poiss lõi tema poole, aga tüdruk põikles puumõõga eest kõrvale, andis ise hoobi madalalt ja tabas Brandi säärt pisut allpool rõngassärgi lehvivat hõlma.

Brandi auks peab ütlema, et ta ei vajunud maha, isegi ei karjatanud, ainult hüples nägu krimpsutades tagasi. Astel raputas õlgu ja ootas, kas meister Hunnan kuulutab selle võiduks, kuid meister seisis vaikides nagu Jumalatekoja kujud.

Mõned relvameistrid käitusid nii, nagu oleksid harjutusmõõgad päris relvad, ja peatasid jõuproovi, kui langes löök, mis raudmõõgaga oleks võitlusele lõpu teinud. Aga Hunnanile meeldis näha, kuidas tema õpilasi alandatakse ja neile haiget tehakse, talle meeldis, kui nad said ränga kogemuse. Jumalad ise teadsid, et Astel oli Hunnani võitlusväljakul küllalt raskeid õppetunde saanud. Ta andis hea meelega mõned vastu.

Seega naeratas ta Brandile pilkavalt – see oli ju tema teine lemmikilme – ja röögatas: „Tule aga, argpüks!”

Brand oli tugev nagu härg ning temas oli küllaga võitlusvaimu, aga ta lonkas, ta oli väsinud ja Astel oli hoolikalt vaadanud, et ranna kalle töötaks tema kasuks. Ta hoidis pilgu poisil, põikles ühe löögi eest, siis teise, ja siis kohmaka ülakäelöögi ees, nii et vastase külg jäi kaitseta. Parim koht mõõga torkamiseks on vaenlase selg, oli isa alati öelnud, aga külg oli peaaegu sama hea. Ta puust mõõk põrus vastu Brandi roideid naksuga, mis meenutas lõhenevat halgu, nii et poiss jäi abitult vankuma ja Astel naeratas veel laiemalt. Pole paremat tunnet maailmas kui kedagi täpselt õigesti lüüa.

Tüdruk toetas saapatalla poisi tagumikule ja tõukas ta plärtsu saatel käpuli värskelt randa uhtunud lainesse, mis sisinal tagasi tõmbudes ta mõõga kaasa haaras ja kaugemale adru sisse viis.

Astel astus lähemale ja Brand vaatas talle nägu krimpsutades otsa, märjad juuksed näole kleepunud ja hambad varasemast löögist verised. Võimalik, et Astlal oleks pidanud temast kahju olema. Aga see oli ammu, kui Astel oli saanud endale kaastunnet lubada.

Selle asemel surus ta sälgulise puumõõga talle kaelale ja küsis: „Nii?”

„Olgu peale.” Mees viipas ta nõrgalt eemale, suutes vaevu rääkimiseks õhku ahmida. „Mina olen läbi.”

„Haa!” hõikas tüdruk talle näkku.

„Haa!” hõikas ta väljaku ümber seisvatele õnnetutele poistele.

„Haa!” hõikas ta meister Hunnanile, tõstis mõõga ja kilbi õhku ning vibutas neid tilkuva