Raskem tee

Ли Чайлд

Jack Reacher on üksi, just nõnda, nagu talle meeldib, ja nautides palavat elektrilist New Yorgi õhtut, vaatleb meest, kes ületab tänava pargitud Mercedese juurde, et sõita sellega minema. Auto sisaldab miljon dollarit lunaraha. Selle raha maksja Edward Lane on pere tagasisaamiseks valmis maksma rohkemgi. Lane ise juhib ülimalt ebaseaduslikku palgasõdurite ettevõtet. Oma kaunitarist naise ja lapse leidmiseks ei kohku ta tagasi mingist rahasummast ega vahendist. Kättemaksuks kavatseb ta valla päästa Jack Reacheri, sest Reacher on maailma parim tagaajaja. Pahelise inimröövli jälil avastab Reacher oma palkaja minevikust ehmatavaid saladusi ning õõvastava draama otse räpase väikese pisi¬sõja südamest. Ta hakkab taipama, et Edward Lane’il on midagi varjata. Midagi inetut. Midagi suurt. Ent Reacher teab ka, et mängust väljumiseks on ta asjaga nüüd liiga tihedalt seotud. Ainuke moodus, kuidas tuua tõde päevavalgele, on käia raskemat teed, nagu öeldi vanasti sõjaväeteenistuses. Niisiis alustab Reacher nullist. Töötab detailide kallal ja järgib juhtlõngu. See, mis algas New York Citys, jõuab plahvatusliku lahenduseni kolm tuhat miili eemal unises Inglise maakohas, kus Reacher tegutseb üksinda varjude keskel, relvastatud, ohtlik ja võitmatu.

Lee Child

Raskem tee

Kahele armsale Гµele Katiele ja Jessile

ГњKS

Jack Reacher tellis topeltespresso, ei mingit sidrunit, ei mingit jääkuubikut, vahtplastist topsis, ei mingit portselani, ja enne kui see tema lauda saabus, nägi ta pealt, kuidas ühe mehe elu muutus igaveseks. Mitte et kelner oleks olnud aeglane. Lihtsalt liigutus oli sujuv. Nii sujuv, et Reacher ei aimanudki, mis toimub tema silme ees. See oli harilik pildike, mis kordub igal pool maailma suurlinnades miljard korda päevas: keegi kutt tegi auto lukust lahti, istus sisse ja sõitis minema. Muud ei midagi.

Aga sellest piisas.

Espresso oli olnud enam-vähem täiuslik, ja nõnda külastas Reacher täpselt kakskümmend neli tundi hiljem sama kohvikut uuesti. Ehkki kaks õhtut ühes ja samas paigas oli Reacheri puhul tavatu, rehkendas ta, et väärt kohv väärib muudatust tema rutiinis. Kohvik asus New York City Kuuenda avenüü lääneküljes, keset kvartalit, mis jäi Bleeckeri ja Houstoni tänava vahemikku. Oli hõivanud silmapaistmatu neljakorruselise hoone esimese korruse. Ülemised korrused olid anonüümsete üürikorterite moega. Kohvik ise näis siia otsekui istutatud mõnelt Rooma kõrvaltänavalt. Sees hämar valgustus, armilised puitseinad, lett ja kroomitud mõlkis kohvimasin, pikk ja palav nagu vedur. Väljas oli madala puldansirmi taga kõnniteel üksik metall-laudade rivi. Reacher valis sellesama otsmise laua, mida pruukis eelmiselgi õhtul, ning võttis sellesama istekoha. Sirutanud mugavalt ihuliikmeid, kallutas ta tooli kahele jalale. Selja toetamine vastu kohviku välisseina võimaldas vaadet üle kõnnitee ja kogu laia avenüü itta. New York Citys meeldis talle suviti õues istuda. Õhtuti veel eriti. Talle meeldisid elektrit täis pimedus, lämbe saastatud õhk, mürapursked ja liiklus, inimmurd ja sireenide maniakaalsed prahvatused. Eraklikul mehel aitas see tunda end ühtaegu nii ühenduses kui ka eraldatuses.

Teda teenindas sama kelner, kes eelmiselgi õhtul, ning ta tellis samasuguse topeltespresso, vahtplastist topsis, ei mingit suhkrut ega lusikat. Joogi saabudes maksis ta kohe ja asetas tagasisaadud raha lauale. Sedasi võib ta lahkuda, kui parajasti tuju tuleb, solvamata kelnerit, tegemata külma omanikule, näppamata lauahõbedat. Elu pisidetailid seadis Reacher alati viisil, mis lubas liikvele minna murdsekundilise etteteatamisega. Ta oli harjumuste ori. Talle ei kuulunud midagi, ta ei kandnud midagi kaasas. Kehalt küll suur, jäi ta ikkagi varju ning jättis maha väga vähe jälgi.

Ta rüüpas pikkamisi kohvi ja tunnetas õhtu lämbust kerkimas kõnniteelt. Vaatles autosid ja inimesi. Vaatles taksode voolu põhja suunas, prügiveokite peatusi tänavaservas. Nägi pentsikuid noortepunte jalutamas klubidesse. Jälgis l