Teenijanna lugu

Margaret Atwood

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga. „Teenijanna lugu” on Margaret Atwoodi 1985. aastal ilmunud düstoopiline romaan, mis tegeleb võimu-, soo-, aga ka religioonipoliitika küsimustega. Ometi ei ole seal midagi ennekuulmatut – kõike, mis romaanis juhtub, on juba varemgi maailmas nähtud ja kogetud. Haaravaks ja terviklikuks muudab loo aga autori erakordne võime oma minategelase erilaadsed meenutused köitvalt ühte põimida ja need meeldejäävalt lugejani tuua. Romaanist sai selle ilmumise järel kohe bestseller, mis on nüüdseks tõlgitud mitmekümnesse keelde ja pälvinud hulga kirjandusauhindu. Teose põhjal on valminud ka menukas film (1990), ooper (2000) ja telesari (2017).

Margaret Atwood

Teenijanna lugu

Mary Websterile ja Perry Millerile

Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!”

Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?”

Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!”

    I Moosese raamat 30:1–3

Aga mis minusse puutub, siis olles pikkade aastate kestel asjatute, kasutute ja teostamatute mõtete esitamisest tüdinud ja viimaks igasuguse edulootuse kaotanud, tuli mulle pähe see ettepanek …

    Jonathan Swift, „Tagasihoidlik ettepanek”

Kõrbes ei ole märki, mis ütleks, et sina ei pea mitte kive sööma.

В В В В Sufide vanasГµna

I

Г–Г¶

1

Magasime saalis, mis kunagi oli olnud võimla. Lakitud puust põrand ja sellele värviga tõmmatud jooned ja ringid viitasid mängudele, mida siin varem mängiti; korvirõngad olid veel alles, kuigi korvivõrke enam ei olnud. Mänguväljaku kohal piki seinu oli pealtvaatajate rõdu; ma peaaegu tundsin lõhna, nõrka kui järellainetus, milles põhiliseks oli terav higihais, lisaks läägelt magus närimiskummi lõhn ja parfüümide hõng, mida levitasid pealtvaatajatest tüdrukud, fotodelt nii tuttavad – alguses villastes seelikutes, hiljem miniseelikutes, siis pükstes, siis ühe kõrvarõngaga ja oradena püsti aetud triibuliste juustega. See siin oli ju ka tantsuõhtute saal, praegugi on veel aimata muusikat – hägused kuuldamatud helid, segunenud stiilid, trummide allhoovus, üksilduskurb hala, siidpaberist lillevanikud, papist kuradid, pöörlevate laepeeglite pillerkaar, mis tantsijad valguskildudest lumehelvestega üle külvab.

Meenuvad juba vanemad inimesed ja üksindus ning lootus millelegi, millel puudusid piirjooned ja nimi. Mul on nii selgelt meeles see alati veidi isesugune igatsus millegi järele, mis kohekohe pidi juhtuma, nagu need käedki, mis meid ikka ja jälle ristluude kohalt julgustavalt puudutasid, olgu autos parkimisplatsil või hoopis televiisori vaatamisel, hääl maha keeratud ning vaid vilkuv pilt erutatud kehade liikumist valgustamas.

Me igatsesime tulevikku. Kuidas me küll sellisteks muutusime – nii andekateks oma täitmatuses? Seda oli alati õhus tunda, ja see oli ka praegu nagu mingi tagantjärele tekkinud mõte, mis meil kasarmukoikudes uinuda ei lasknud; need olid niimoodi reas, et vahekäigud tegid üksteisega rääkimise võimatuks. Meil oli pehme, puuvillaseid lastelinu meenutav voodipesu ja vanad armeetekid, millest võis ikka veel lugeda U.S.A. Igal õhtul panime riided korralikult kokku ja asetasim