Terava keelega. Avo Keele ja Eesti vГµrkpallimeeskonna lugu

Märt Roosna

Milline kahe spordihetke täiuslik kontrast: Aastal 1986 kuulis Tallinna Kalevi sidemängija Avo Keel meeskonna Nõukogude Liidu kõrgliigast väljalangemisest Patarei vangla krappraadiost. Tema, Rein Link ja Parri Kruuda olid sattunud suurde pahandusse, mis läks maksma mitu kallist nooruseaastat. Ning äsja uhkelt kõrgliigasse kerkinud Kalev pikeeris kolme põhimeheta pilvepiirilt põhjamudasse. Aastal 2008 viskas Keel Audentese spordihallis käed taeva poole ja silm läks niiskeks. Uskumatu oli teoks saanud. Eesti oli EM-valiksarjas šokeerinud hilisemat võidumeeskonda Poolat, kindlustades esmakordselt pääsu finaalturniirile. Vahetunud oli mitu põlvkonda, võrkpallireeglid, riigikord ja Keele roll – nüüd istus ta treeneripingi –, aga lõpuks olime suures mängus tagasi. Yin ja yang. Meie võrkpalli kulgemisloo lahutamatult kooseksisteerivad vastandlikud poolused. Hea ja halb. Tõus ja mõõn. Rõõm ja pisarad. Võit ja kaotus. Spordiajakirjaniku Märt Roosna kirjutatud raamat „TERAVA KEELEGA. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu“ räägib haarava ja värvika loo, kuidas võrkpall Eestis uuesti võrratuks sai. Kõige õigem ongi seda käänakuterikast lugu jutustada läbi Avo Keele silmade. Ta on olnud nii patuoinas kui ka päästeingel. Ainus, kes on olnud osaline viimase nelja kümnendi tähtsamates sündmustes. Ta on hinnangutes õiglane, teritades vajadusel halastamatult keelt nii iseenda kui ka teiste kallal. Huumor on Keele puhul nagunii kohustuslik, samuti kõrvalepõige rannavollesse, kus ta jõudis koos Kaido Kreeniga olümpiamängudele. Võrkpalliloos pole pallimatsude kõrval puudust ka intriigidest, pisaratest, haldjast ristiemadest, õnnelikest kokkusattumustest, lõbusatest pidudest ja lustakatest kihlvedudest. Põnev on spordiala kasvamise kõrval jälgida muutusi peategelase mõttemaailmas ja hoiakutes. Lisaks Keelele sai spetsiaalselt selle raamatu tarbeks sõna üle 40 inimese, teiste hulgas võrkpallurit hoopis teise külje poolt tutvustav abikaasa Kai, koondise rahastamispalve nipsakalt tagasi lükanud endine peaminister Andrus Ansip, Tallinnas kaotanud Poola koondise juhendaja Raul Lozano, Euroopa meistriks tulnud lapsepõlvekaaslane Jaanus Lillepuu ja omal ajal pikalt vanema sidemängija varju jäänud Kert Toobal.

Märt Roosna

Terava keelega. Avo Keele ja Eesti vГµrkpallimeeskonna lugu

AUTORILT

„Kas mina olen selline vennike, kellest tasub raamat kirjutada?“ kõhkleb Avo esiti, kui talle ettepaneku teen.

Küsin vastu, kas Euroopas pildile jõudnud ja Eesti edukaimaks pallimänguks kerkinud võrkpall väärib rohkem tähelepanu. See lugu on ju rääkimata. Viljar Loori elutee on Gunnar Press meisterlikult kaante vahele talletanud. Põnevaid raamatuid on kirjutatud Kalevi 1968. aasta tiitlivõidust ja volle ajaloost, aga viimaste aastakümnete kohal haigutab auk.

Võrkpall käis maha pika tee, enne kui Eestis jälle võrratuks sai. Kõige loogilisem on seda teekonda vaadata Avo Keele silmade kaudu, ta on ainus aastakümneid siduv link. Avo isiklik ja meie võrkpalli lugu on põimunud – ei saa rääkida ühest teiseta. Ta on olnud noor mässumeelne mängumees, kes elumerelainetes supleb. Patune, kes äkkvihasööstu eest karmi hinda maksis ja oli sunnitud vaatama maailma läbi okastraadi. Leegionär, kes Soomes kõike istmiku kaudu õppis. Rannavolle pioneer, kes valmistus MM-iks maneežis treenides ja pani Kaido Kreeniga olümpiale jõudes esimese tõsise tähise maha. Eelmise sajandi lõpus Eestisse tagasi tulnuna oli Avo Pärnus ühtaegu klubi mänedžer ja veteranist mängujuht, kellele vaadati alt üles. Pole kahtlust, et ta on võrkpallimeeskonna varjusurmast äratamisel mänginud üht peaosa, oli ta ju lisaks üheksa aastat Eesti koondise treener.

Avo on tugev isiksus, nii ütlevad kõik. Tema maailmas käivad huumor ja sport käsikäes, aga kui kohtunik vilistab, pole võrkpallist tõsisemat asja olemas. Mees, kes on suutnud kohaneda saatuse kõigi keerdkäikudega ja maandub kassi k