Täiuslik elu? Või täiuslik vale?

Emily Elgar

Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda, kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab mööda tuttavat konarlikku tänavat oma teed.

Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.

Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasõidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tähelepanu köitnud, ja ta tunneb, justkui oleksid tema seljale suunatud autotuled kantud elajalikust raevust nagu klaasistunud pilguga transis metsloomal, kel sõõrmeis saagi lõhn.

Alice Marlowe’d, St Catherine’i haigla ülemõde, on liigutatud noore naise ilust, haprusest ja haavatavusest. Ja siis avastab Alice, et tema hoolde usaldatud patsient varjab suurt saladust. Psühholoogiline põnevik, Emily Elgari esikromaan, heidab loole valgust mitmest vaatepunktist.

Emily Elgar

Täiuslik elu? Või täiuslik vale?

Г•de Amyle

TГ„NUSГ•NAD

Alustuseks tahan tänada oma toredat agenti Nelle Andrew’d, kes uskus sellesse raamatusse veel enne, kui ma ise teadsin, et selle kirjutatud saan.

Alatise ootuste ületamise eest suur tänu ülivõimekale Lucy Malagonile kirjastusest Little, Brown ja tänu kogu kirjastusele nende töö ja pühendumise eest.

Tänan oma ristiisa Tom Shieldsi elutarga nõuande eest: „Ära jäta midagi tegemata ainult sellepärast, et see on raske.”

Tänan oma armsaid sõpru, kellega koos on nii vahva ja kellele saab alati toetuda, ja tänan Stonehouse’i aastatepikkuse peavarju eest.

Tänan oma imetoredaid õdesid Lara Pettiferi ja Catherine Williamsit – jääme ikka ja alati Elgari tüdrukuteks.

Sügavaim tänu erakordsetele vanematele Edward ja Sandy Elgarile kõigutamatu usu eest sellesse raamatusse ja mind kogu elu saatnud armastuse eest.

Lõpuks tahan tänada oma kallist abikaasat James Legend Linardi, et ta iga päev minu kõrval on. Armastan sind.

KГµik me elame Гјhe jalaga muinasjutus, teisega kuristikus.

    Paulo Coelho „Eleven Minutes”

PROLOOG

Pimedus nagu kisuks teda enda jäisesse embusse, kui ta mööda kitsast tänavat kottpimedasse öhe kõnnib. Igal hingetõmbel kopsudesse tulvav jäine õhk teeb valu, samm on kärme, võetud suunas kindel. Ta kuuleb oja vulinat enda kõrval ja arukase oksi pea kohal kägisemas justkui kokkupõimitud liigesevalus sõrmi.

Kuu näitab oma lahket laigulist palet, valgustades tema teed nagu haldjast ristiema. Ta naeratab kuule, enne kui see taas tõtlike pilvede taha kaob. Ta on osa sellest maailmast, see liigub temaga koos, otsekui oleks mingi nähtamatu jõud vaikse ohkega valla pääsenud ja ta astuks ühte sammu eluga. Ta hakkab üllatuseks eneselegi ümisema sealsamas leiutatud lapselikku viisijuppi, mõttetut, aga talle see ei loe ja häbi tal pole.

Miks ta varem tähele ei pannud, milline rahu võib valitseda?

Üminast saab nimi. Silpe venitades hüüab ta heleda häälega: „Maisie!” Vaikib ja hüüab valjemini: „Maisie!” Siis kuulatab. Öine vaikus on kui kõiksus – pinev, lõputa. Iga hetk on oodata hekis rabistamist, kerget prõksatust, kui õrnad raod Maisie kräbedate käppade all murduvad. Aga praegu valitseb vaikus. Ta otsustab mitte muretseda: Maisie jookseb kusagil läheduses, keha adrenaliinist pingul, nina maas, sabaga vehkides, kurt kõigele peale ümbritsevate lõhnade kakofoonia. Ta kohendab kotti õlal, hõikab uuesti ja jätkab teed mööda tuttavat konarlikku tänavat.

Selja taga välgatavad autotuled ehmatavad teda, nagu tungiksid need isiklikku hetke, tabades teda milleltki, mida keegi näha ei tohiks. Auto on tuttav. Ta lehvitab, heites asfaldile varju, millel on ebaloomulikult pikad käed.

Ta kiirendab sammu jooksuks, eespool on möödasГµidutasku, nad saavad seal peatuda ja rääkida. Aga jooksmine on auto tГ¤helepanu kГ¶itnud, nГ