Lehmade salajane elu
Rosamund Young
Looduse lood
Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi.
Fat Hat eelistab naistele mehi. Chippy Minton keeldub poriste jalgadega voodisse minemast ning ilmub alati enne magamaminekut lauta sugemisrituaalile. Jake’il on pahe – ta hingab Land Roveri väljalasketorust süsinikdioksiidiaure. Gemima tervitab kõiki inimesi tigeda pearaputusega ning on metsikult iseseisev.
See raamat on hell ja südantsoojendav kroonika, millest selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad.
Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. Rosamund Youngi võluvas ja kaunite illustratsioonidega raamatus näeme lehma täiesti uues valguses.
Rosamund Young
Lehmade salajane elu
Minu esimesed mälestused loomalugudest on mu vanemate jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja metslindudest. Loodan, et jätkan oma kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.
    Rosamund Young, Kite’s Nest
Autori märkus
Kui alustasin raamatu kirjutamist, tuletati mulle meelde, et raamatud koosnevad peatükkidest. Ent minu lookesed põimuvad ja ristuvad üksteisega, moodustades tervikliku narratiivi, mille peatükkideks tükeldamine on kohmakas ja tarbetu. Seepärast lisasin lugejale juhatuseks lõikude vahele pealkirjad. See on kordustrükk ning mul on olnud võimalus teksti siin-seal täpsustada. R.Y.
„Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma.”
    W. Shakespeare’i „Coriolanus”, II vaatus, stseen I[1 - „Shakespeare’i kogutud teosed” (2014, lk 1442), tõlge Georg Meri. Tlk.]
„Televaatajad jälgivad imetlusega saateid elevantide sotsiaalelust – nende peresuhetest, kiindumusest, vastastikusest abistamisest ja huumorisoonest – teadmata, et ka koduloomad, kui neile võimalus anda, käituvad täpselt samamoodi.”
В В В В Joanne Bower, The Farm and Food Society
EessГµna
„Lehmade salajase elu” peale sattudes mõtlesin esmalt, et tegu on naljaga. Kuid nali pole see kaugletki mitte. See on võluvalt paeluv raamat, kuna autor toob hästi esile tõsiasja, et lehmadel (ja peale nende ka lammastel ning isegi kanadel) on märksa avaram teadvus ja teadmised maailmast, kui senini väideti olevat. Raamat võib osutuda ka masendavaks, sest sunnib lugejat kogu oma maailmapilti ümber hindama.
Kui raamatu autor oleks lihtsalt niisama huviline, võiks „Lehmade salajast elu” pidada ullikese udujutuks, ent Rosamund Young on majandanud oma Kite’s Nesti mahetalu Worchestershire’is juba ajast, mil mõistet „mahepõllumajandus” veel ei kasutatudki. Selle talu rahvas oskab vaid pelgalt piima maitse järgi öelda, milliselt lehmalt see pärit on, ning Youngil on põllumajanduskombinaatide põhimõtetele nii veenvad ja selged vastuväited nagu ei kellelgi teisel, kelle kirjutisi ma olen lugema sattunud – ja ta jääb seejuures argitarkuse piiresse.
Huvitava asjaoluna torkab raamatus silma, et kuigi autor lahkab põhjalikult ja detailselt lehmade käitumist ning nende temperamendi ja käitumise erinevusi, ei maini ta kordagi seda, kas ja kuidas väljendub see isikupära olukorras, kus lehm viiakse pulli juurde. Kas mõned lehmad on teistest häbelikumad? Või osavamad flirtijad? Võimalik, et autori vaoshoitus selles valdkonnas tuleneb tema austusest oma hoolealuste vastu ja tundest, et lehmadel on õigus privaatsusele täpselt niisamuti nagu nende omanikel.
Sellegipoolest on tegemist maailmavaadet muutva raamatuga, kus rumalad loomad ei olegi nii rumalad, nagu meil