Minu vГµitlus 3: PoisipГµlvesaar

Karl Ove KnausgГҐrd

„Minu võitlus 3” räägib lapsepõlvest. Neljaliikmeline perekond – ema, isa ja kaks poega – kolib Lõuna-Norras uhiuude eramurajooni. On 1970. aastate algus, lapsed on väikesed, vanemad on noored ja maailm on pärani lahti. Aga mingil hetkel hakkab see sulguma ja kõik muutub. Mis või kes see on, mis muutub? „Minu võitlus 3” kirjeldab maailma laps Karl Ove pilgu läbi. Lapsed ja täiskasvanud elavad küll kõrvuti, aga tegelikult kunagi ei kohtu. Karl Ove silmitseb uurival pilgul sõpru, tüdrukuid, iseloomulikku koolielu ning ootamatuid ja põhjendamatuid meeleolumuutusi perekonnas, püüdes mõista maailma ja selles peituvaid teisi eksistentsivõimalusi.

Karl Ove KnausgГҐrd

Minu vГµitlus 3: PoisipГµlvesaar

4.В osa

ÜHEL 1969. AASTA AUGUSTIKUU soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja alla, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss juba kaugenes.

„Päris pikalt on minna,” ütles isa.

„Kas jaksad, Yngve?” küsis ema ja vaatas alla poisi poole, kes noogutas.

„Muidugi,” ütles ta.

Poiss oli nelja ja poole aastane, tema juuksed olid pärast pikka päikesepaistelist suve lumivalgeks pleekinud ja ihu päevitunud. Tema vennal, kes oli ligi kaheksakuune, lamas vankris ja vahtis taeva poole, ei olnud aimugi, kus nad on või kuhu minek.

Vähehaaval hakkasid nad ülespoole rühkima. Tee oli kruusane ja pärast vihmasagaraid täis väikesi ja suuri auke. Mõlemal pool teed olid põllud. Tasandiku lõpus, ehk viiesaja meetri kaugusel algas mets, mis laskus kliburannani ja oli madal, otsekui meretuultest maadjaks litsutud.

Paremat kätt oli vastvalminud maja. Muidu aga polnud märgata mingit inimasustust.

Suured vankrivedrud kriiksusid. Tite silmad vajusid peagi kinni, kui õnnis õõtsumine ta unele suigutas. Lühikeste tumedate juuste ja tiheda musta habemega isa pani ühe kohvri maha, et käega laubalt higi pühkida.

„On alles leitsak,” ütles ta.

„Jah,” ütles naine. „Aga mere ääres on ehk jahedam.”

„Loodame,” ütles mees ja haaras uuesti kohvrisangast.

See igas mõttes harilik perekond, kus vanemad olid noored, nagu peaaegu kõik vanemad olid tol ajal noored, ja peres oli kaks last, nagu peaaegu kõigis peredes oli tol ajal kaks last, oli kolinud Oslost, kus nad olid elanud viis aastat Bisletti staadioni kõrval Thereses gatel, Tromøya saarele, kuhu neile ehitati uusrajooni maja. Kuni nad maja valmimist ootasid, tuli neil Hove kämpingus üht teist, vana maja üürida. Oslos oli mees päeval ülikoolis käinud, kus ta õppis inglise ja norra filoloogiat, ja töötanud öösiti valvurina, ja naine oli õppinud Ullevåli meditsiinikoolis. Kuigi mehel ei olnud veel ülikool läbi, oli ta kuulanud tööd ja saanud koha Rolighedeni progümnaasiumi, naine aga pidi tööle minema Kokkeplasseni närvihaiguste sanatooriumi. Nad olid tutvunud Kristiansandis seitsmeteistaastaselt, üheksateistaastaselt oli naine jäänud lapseootele ja kahekümneaastaselt olid nad abiellunud ühes Lääne-Norra väiketalus, kust naine pärit oli. Ühtki mehe sugulast pulma ei tulnud ja kuigi ta kõigil fotodel naeratab, ümbritseb teda üksinduse tsoon, on näha, et ta ei kuulu naise venna ega õdede, tädide ega onude, tädi- ega onulaste hulka.

Nüüd on nad kahekümne nelja aastased ja neid ootab ees päriselu. Oma töökoht, oma maja, om