(Mitte just) armastuslugu

Brigitta Davidjants

„Tukastame hommikuni,” ütleb Ardo ja kustutab tule. „Ma magan siis sinu kõrval. Kui sind muidugi ei häiri, et ma norskan.” Ent nad uinuvad päriselt alles vastu hommikut. Riided on voodi ees hunnikus maas. Rebeka teksade peal vedelevad Ardo aluspüksid, sealsamas on Rebeka pluus ja Ardo raske metallist püksirihm. Rebeka tajub, et ta hääl kõlab pimedas toas veidralt kumedana. „Ma ei tea, ma olen natuke noor nagu.” „Proovi aru saada, mina vaatan sind mehe pilguga.” „Sa oledki must kümme aastat vanem.” „Jah, ja tahan sind hirmsasti!” „Ma pole nagu valmis. Ma peaksin ka nagu päriselt tahtma.” „Jah, sul on õigus. Täiesti. A’ mis klassi sa lõpetad?” „Üheksanda.” Rebeka on oma klassi veidrik. Ta jälestab kooli, tuiab vabal ajal sõbrannadega vanalinnas ning kulutab kogu taskuraha kassettidele, raamatutele ja odavale veinile. Rebeka otsib ka armastust ning leiabki selle. Tõsi, armastus pole selline, nagu ta arvab, ega tule sealt, kust ta seda ootab. Aasta on 1998, alkoholi saab putkast kätte ööpäevaringselt ning tutvusi sõlmitakse trollipeatuses. „(Mitte just) armastuslugu” on Brigitta Davidjantsi (snd 1983) debüütromaan. See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse.

Brigitta Davidjants

(Mitte just) armastuslugu

1.В PEATГњKK

Rebeka jõuab koju. Keerab ukse lukust lahti ja põrkab pimedas koridoris kokku emaga. „Kust sa nii hilja tuled? Miks sa ei helistanud?” ütleb ema tere asemel.

„Mis hilja? Lolliks läksid või? Kell on üheksa!” ägestub Rebeka. Kisub tee peal saapad jalast ning marsib oma tuppa. Ema tuleb Rebekale järele ja jääb uksele seisma.

Rebeka sikutab parasjagu kampsunit üle pea. „Millal sul küll need tujud lõppevad?” küsib ema.

„Mis tujud?” haugatab Rebeka vastu ja pöörab selja. Ema viivitab hetke, tahab nagu midagi öelda. Mõtleb ümber ja väljub toast.

Rebeka keerab toaukse lukku, lükkab maki sisse ja viskab põrandale siruli, käed pea all. Ise aga mõtleb, mille peale ärritus. Tõesti, ta lubas emale pärast kooli helistada. Ja unustas.

Raamatukogus läheb aeg kähku. Ta käib seal koos sõbrannadega tihti. Niisama aega veetmas, kui Toompeal enam jõlkuda ei viitsi ja õues külm hakkab. Rebekale meeldib raamatukogu kollakas valgus, meeldivad sealsed avarad koridorid ja natuke magus lõhn.

Nad kuulavad raamatukogus vinüülplaate, loevad raamatuid ja sirvivad Meie Meelt, vahel mõnda välismaist muusikaajakirja. Mõnikord paljundab Rebeka raamatukogus noote, mida kodus klaveril mängida. Queeni „A Kind of Magic”, Alo Mattiiseni „Ei ole üksi ükski maa”. Sellist kraami, mida muusikakoolis ei õpetata.

Гњkskord jooksis ta raamatukogus kokku Renega. Renel on hallid silmad, Elvise stiilis tukk ja nahktagi. SГµbrad kutsuvad Rened indie-poisiks, sest talle meeldivad The Cure, The Smiths ja Joy Division. Mitte miski ei reeda, et ta on alles abiturient. Rene otsis parasjagu kunstiajaloo referaadi jaoks materjale.

„Käid sa tihti siin?” küsis Rebeka. „Mitte pärast seda enam, kui see kohustuslikuks muutus,” vastas Rene, „mida sa ise raamatukogus teed?“ – „Otsin ühte raamatut, mida Linka soovitas, „Tuulest viidud”.”

„Sa loed kõike, mida Liina soovitab?” küsis Rene kuidagi mürgiselt. Läks paar riiulit edasi ja otsis sealt midagi: „Näh, võta see parem!”

Raamat oli väike ja kollast värvi, soome keeles ning kaanele olid pliiatsiga sirgeldatud kaks alasti meesfiguuri. Jean Cocteau, „Valkoinen kirja”, luges Rebeka kaanelt. Otsis siis riiulist soome keele sõnaraamatu ja läks lugu veerima. Paar tundi hiljem uuris ta pilti raamatukaanel uuesti – raamat rääkis meestevahelisest armastusest. Peab uurima, kes see Cocteau selline on, mõtles Rebeka. Tal ei ole homode vastu midagi, aga ta ei tunne ise ühtegi sellist.

Igatahes loeb Rebeka nüüd iga kord, kui raamatukogusse läheb, mõned leheküljed ka Rene antud raamatust ning loodab,