Lindvistika ehk metsa see lingvistika

Valdur Mikita

Lindvistika (ehk metsa see lingvistika) on raamat eesti rahva päikselisemast poolest, siinsete inimeste pöörastest uskumustest, omapärasest loodustunnetusest ja maagilisest kodutundest. Eestlane on omamoodi koduigatsuse maailmameister. Nende lummavate nähtuste seletamiseks on sündinud hulk isevärki hüpoteese, millesse uskumine on teraapilise iseloomuga.

Valdur Mikita

Lindvistika

LГµpp ja algus

MГµtteid maagilisest Г¶koloogiast

Raamat, mis meenutaks metsa. Suletöö, kus ideed oleks risti-rästi nagu vanas tuulemurrus – selliseid olen ikka taga igatsenud. Üks loovamat sorti kirjatöö peaks tabama põlismetsa hõngu: see on metsik, ürgne ja veidi muinasjutuline. Nõnda sündiv mõte on parasjagu pöörane ja taltsutamatu, eesmärgiks luua teadvuse seisund, mis inspireeriks lugejat ja lükkaks mõtte liikuma mõnes ootamatus suunas. See on tunne, mida kogeb kirglik seeneline ja tulihingeline kalamees. Mis puudutab vaimuilma, siis minu meelest on kõige võimsam strateegia korilase oma – hea vaist ning väike abi taevaste jõudude poolt ei jäta sind kunagi tühjade kätega. Seetõttu sobib seenelkäik väga hästi igasuguse loomingulise tegevuse mudeliks.

Algus- ja lõppsõna on kole raske kirjutada, sest üldiselt pole asjadel ei algust ega lõppu. Alati oli midagi juba enne ja alati tuleb midagi pärast. Nii on algus ja lõpp omamoodi siirderiitused, mis sisaldavad mõlemat. Algus- ja lõppsõna on justkui pulma- või matusekõne, mida eestlastel pole kombeks eristada. Igas korralikus eesti suguvõsas on üks ebamäärases vanuses mees, kes räägib perekondlikel koosviibimistel terve elu üht ja sama juttu – ja tunnistagem, et tema sõnavõtt on alati väga oodatud. Idee lõpp ja algus kokku kirjutada laenasin ma temalt, mütoloogiliselt onu Ilmarilt.

Käesolev raamat on kolmas osa mõttelisest triloogiast, mille moodustavad kümmekonna aasta jooksul sündinud „Metsik lingvistika”, „Lingvistiline mets” ja „Lindvistika”. See on uurimus eestlase paigavaimust ja paigarahva elutundest. Elu on seda paika armastanud, elu jäljed ulatuvad siin sadade miljonite aastate taha. Ja selles tuhandete aastate vanuses pesas on kiikunud ja küpsenud etnose elutunne. Eesti maagilise paleuse moodustavad erinevate ajakihtide põimitus, suur looduslik mitmekesisus, arhailise ja modernse sülelus, tugev paigavaim ning keele, kultuuri ja looduse loomulik hübriidsus, mis iseloomustab eelkõige põliskultuure.

Eesti on omamoodi keele, kultuuri ja looduse lõppjaam. Meenub Ülo Tedre huvitav tähelepanek: Eesti on kui muinasjuttude lõppjaam, neid tulnud igast ilmakaarest, kuid pole siit enam edasi läinud. Meie loodus koosneb samuti piirikooslustest, paljud liigid seisavad siin oma levila piiril. Eesti on piiririik nii kultuuri kui looduse mõttes. Just see geograafiline aspekt, et läänes tuli ette meri, idas on aga suured sood, joonistas välja ka eesti keele, kultuuri ja looduse eripära. Mõnes mõttes on siin ka ühe etnose lõppjaam – siit pole enam lihtsalt mitte kuhugi minna.

Eestlase looduskogemuse muudab eriliseks looduse hingestatuse tajumine. Looduse hingestatus kuulub tegelikult ühte ja samasse ritta šamanismi ning animismiga. Šamanism on inimese kõige iidsem suhe loodusega (sellest kõneleme üldjuhul kauges minevikus), animism on veidi „pehmem” termin, tänapäeval räägime pigem looduse hingestatusest. Sisuliselt aga kõneleme ühest ja samast nähtusest, mis on lihtsalt aja jooksul muutunud.

Teatud mõttes on see raamat katse üles tähendada eesti rahva nägemuslikku elulugu, mis asub kusagil muinasjutulise ja pärismaailma vahel. Olen mitmel puhul kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega „tsibihärblane”. Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga – kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi lin