Lingvistiline mets

Valdur Mikita

Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

Valdur Mikita

Lingvistiline mets

Juhatuseks

Selles raamatus on mõtteid võsast, tühermaast, umbrohust, jõgedest, mädaneva jalaga piimapukkidest ja nõnda ikka edasi, ühesõnaga – eestlase igatsusest. Eesti kultuur ja mõtteilm ei ole vist kunagi koosnenud massiivsetest suurvormidest. Pigem on see salkkond tühjusest ilmuvaid isevärki turgatusi, mis sööstavad siia-sinna nagu parv kärmeid pisikesi linde. Siiski püsib see parv koos. See moment ehk teebki eesti kultuuri nii köitvalt avastuslikuks. Niisugusest kaemuslikust tagapõhjast tuleneb ka käesoleva raamatu vorm.

Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud. Seal ilma seinteta ruumis meeldiks mulle vaikides seista ja kuulatada, kuidas rooste närib jalgratta lenkstangi. Hea raamat võiks olla selline, mis esmalt rikub lugeja ning seejärel lunastab. Väga hea raamat jätab esiti küll mulje võimalikust lunastusest, kuid seejärel rikub lugeja kiiresti ja lõplikult. Väga hea raamat on näiteks piimaraamat. Selleski raamatus olen välisele korrale eelistanud sisemist suminat. Las sumiseb omatahtsi. Väike deviantsus lisab asjadele värvi. Aju peab olema loksutatud, kuid mitte segatud.

Enam kui seitsekümmend aastat tagasi hakkasid mehed Võrumaal kaevu kaevama ja sattusid karvase ninasarviku säilmetele – ainsale sellelaadsele leiule, mis Eestimaalt leitud on. Olen tahtnud seda paika üles otsida, kuid mälestus sellest nõiakaevust on nii pika aja tagant kustunud ja nüüd on seda juba võimatu leida. See tõestisündinud lugu võiks olla eestlaste ajakaevu sümbol, mille tähendus avaneb loodetavasti järgnevatel lehekülgedel.

Juba praegu on näha, kuidas maailm otsib palavikuliselt viimaseid riismeid kultuuri- või keelesaartest, metsiku looduse rohelistest täppidest, mis veel maamunal alles on. Eestisse on koondunud hämmastav kogus kõikvõimalikku perifeeriat. Eesti on omamoodi väikeste nähtamatute asjade kultuur. Just väikesed asjad loovad peamise osa maailma tõelisest variatiivsusest. Enamik väikevorme on maailmast viimase sajandiga kadunud. Kaovad varjud, hingused, sosinad, kaovad pooltoonid. Kultuurist ja mõtlemisest kipuvad kaduma aimdused ja salapära. Keskpunkt ahistab inimest. Maailmas tundub olevat liiga palju olulist. See ängistab.

Meie kõige vanem kultuurikiht on sündinud parasvöötme metsades. Baltika ürgmandri ja siberi rahvad on ehk need vähesed, kellel on veel sellele kihitusele ligipääs. Me kõik põgeneme teinekord kultuuri eest, mille ise sajandite vältel loonud oleme. Kuid väljapääs ei seisne mitte keskme põrmustamises, vaid perifeeria tagasitulekus. Perifeeria imeline omadus seisneb selles, et seda on võimatu täielikult kultuuristada, lõplikult välja juurida. See vahest ongi too ilma tagaseinata kuur, kus õitseb metsik mõtlemine.

Eestlase animismile vastuvõtlikku alateadvust tuleks pigem mõista kui à la teadvust, veel parem – kui lihtsalt la-teadvust. Fakt on see, et jookse nii kiiresti, kui jaksad, va la-teadvus saab sind viimaks Obinitsa taga metsas ikkagi kätte!

Loodan, et sellised mõtted tekitavad nälga ja kõhedust.

MГјtogeograafiline Kaleva

Nimetust Kaleva on käeolevas raamatus kasutatud kahes erinevas tähenduses. Kitsamas mõttes viitab Kaleva läänemeresoome hõimude algkodule n-ö ühissoomelise ruumi tähenduses, avaramas mõttes hõlmab Kaleva aga kogu soome-ugri hõimude müüdilist algkodu tervel Baltika ürgmandri asualal.

Kalevast on lähitulevikus saamas võib-olla samasugune kõrgkultuuri areaal, nagu oli maiade, vana-hiina või hindu kultuur. See on prae