Kuniks elu

Hendrik Groen

Hendrik Groen tutvustas end oma eelmises salapäevikus „Salapäevik. Hendrik Groen, 83 ¼ aastat vana”, mis on saanud menukiks paljudes Euroopa riikides, sealhulgas ka Eestis. Koos Everti ja teiste sõpradega klubist Vanad, Kuid Mitte Surnud püüab Hendrik oma viimaseid eluaastaid ühes Põhja-Amsterdami hooldekodus võimalikult meeldivaks teha. Mõnikord läheb Hendrikul raskeks pead püsti hoida. Õnneks on ta sule jälle pihku haaranud. Talle omase elegantse huumoriga võtab ta oma terava pilgu alla nii kaasasukad, direktsiooni, sõbrad kui ka vanaduspõlve üldiselt ega säästa seejuures ennastki. Hendrik Groeni esimene päevik ilmus 2014. aastal (eesti keeles 2016). Selle suur menu – raamatul on juba tõeline fänniklubi, tõlkeõigused on omandanud 25 maad ja varsti valmib tv-sari – ning lugejate vaimustunud reageeringud innustasid teda päevikule järge kirjutama. Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet. Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Adam Sharpi parimad palad” autor

Hendrik Groen

Kuniks elu

Kolmapäev, 31. detsember 2014

Statistika järgi on mehel, kes aasta viimasel päeval on 85 aastat vana, umbes 80 protsenti tõenäosust näha ära ka järgmise, 2015. aasta 31. detsember. Toetun siinkohal Hollandi Rahvatervishoiu Instituudi kodulehe andmetele.

Annan oma parima, aga ärge pahandage, kui päevik, millega homme alustan, aasta lõpuni välja ei vea. Võimalus on üks viiele.

Neljapäev, 1. jaanuar 2015

Evert eelistas oma ilutulestikuraketi koerajunni, või veel parem, hobusesõnniku sisse pista, aga viimast pole enam eriti leida. Tal on ilmatu kahju, et paugutajad olid varem palju väiksemad kui praegu.

„Ratastoolis on mul suur võimalus iseennast õhku lasta, aga muidu paneks küll hea meelega paar põmakat fuajeesse.” See oli tema panus juba päevi kestnud diskussiooni ilutulestiku ümber.

Vaatamata vanadekodu elanike petitsioonile ei liigutanud direktriss proua Stelwagen sõrmegi, et maja ümbrusse ilutulestikuvaba tsooni saada. Lühikeses selgituses teadetetahvlil arvas ta selle antud hetkel „importuunne” olevat. Mõned asukad leidsid, et mingi iva siin on, eriti need, kes ei teadnud, mida see sõna tähendab. Teised arvasid, et Stelwagen ei tahtnud lihtsalt omavalitsuse käest pähe saada.

Klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud, lühendatult Vakumisu, tähistas aastavahetust Everti korteris, kus sai keeta ja küpsetada. Vanadekodu tubades selline tegevus lubatud ei ole. Kui aga liikmeskonnas on sellised eks-tippkokad nagu Antoine ja Ria, siis ei tohi ühtki võimalust kokkamiseks mööda lasta.

Kolmveerand kaksteist asusime ühiselt teele Graeme’i toa poole, mis asub kõige kõrgemal, viiendal korrusel. Tema rõdult imetlesime tulevärki ning mässumärgina direktsiooni vastu süütas Evert meie kõigi nimel illegaalse tulenoole. See oli väga ilus.

Ootame huviga, kes on see majaasukas, kes meid reedab.

Edward pakkus, et kui jama peaks tekkima, ilmub ise direktrissi vaibale. Ta lubas seal veel pudikeelsemalt rääkida kui tavaliselt. Ja järgmisel Vakumisu koosolekul meile kirjaliku aruande esitada.

Ühesõnaga, meeleolu oli suurepärane.

Kell kaks olin voodis. Viimati jäin nii hilja peale paar aastakümmet tagasi. Tubli, Hendrik.

Reede, 2. jaanuar

Terve eelmine aasta, 2014, on üks suur lünk. Üle-eelmisel aastal aga tegin iga päev truult oma päevikusse sissekandeid. Üks (või poolteist) tundi kirjutamist tekitas tunde, et olen kasulik ja mind vajatakse. Elu vanadekodus iseloomustab ehk kõige paremini kohustuste puudumine. Kõik korraldatakse sinu eest ära. Mõelda pole vaja. Sa võid elu endale sisse kühveldada nagu pudingit, ühtegi tükki pole sees. Suhu, kõhtu – ja korras.

Meil on küllalt asukaid, kes on pideva täispakett-puhkusega rahul, kuid minu ja mõnede mu sõprade puhul ei aita t