Koopamees
JГёrn Lier Horst
Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda. Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo. Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine. Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.
JГёrn Lier Horst
Koopamees
1
Surnud mees oli täiesti kokku kuivanud. Ta istus seljatoele toetudes tugitoolis, rebenenud huulte vahelt paistmas mustjas-kollased hambad. Peas tolknesid mõned tolmused juuksepulstid ja läbi näonaha kumasid kahvatud sarnaluud. Mustjad kuivanud sõrmed olid pragunenud.
William Wisting lappas läbi ka ülejäänud kohtuekspertide tehtud fotod. Mees pidi olema suhteliselt väikest kasvu, kuid tundus kokku kuivanud ja kõdunenud kudede tõttu veel väiksemana kui elusana oli olnud.
Toimikule oli märgitud Viggo Hansen. Temast tehtud fotod olid pildistatud mitmesuguste nurkade alt. Wisting uuris eriilmelisi võtteid muumia sarnasest laibast. Tavaliselt jättis teda taoliste fotode nägemine külmaks. Ta oli surmaga harjunud ja omandanud võime end selliste vaatepiltide nägemisest mitte mõjutada lasta.
Enam kui 30ne politseis oldud aasta jooksul oli ta näinud nii palju surnukehasid, et oli kaotanud nende üle arvepidamise. Aga see siin oli midagi muud. Mitte ainult seetõttu, et ta polnud varem midagi sarnast näinud, vaid kuna ta tegelikult ju tundis toolil olevat meest. Nad olid praktiliselt naabrid. Viggo Hansen oli elanud kolm maja edasi kurvi peal, ja nagu nüüd selgub, istunud neli kuud surnult ilma, et ei Wisting ise ega keegi teine naabritest oleks tema pärast muret tundnud.
Ta peatus foto juures, mis oli tehtud köögiukselt elutoa suunas. Mees istus televiisori ees seljaga pildistaja poole. Teler töötas nagu see oli töötanud ka hetkel, mil politseipatrull majja murdis.
Tuba oli sisutatud kokkuhoidlikult. Wisting nägi lisaks televiisorialusele ja tugitoolile, millel mees istus, ka piklikku diivanilauda, veel ühte tugitooli ning patjade ja pleediga diivanit. Ühe seina ääres seisis sektsioonkapp. Teisel pool tuba olid akende ette tõmmatud hallid kardinad. Televiisorist paremal oli põrandalamp, pruunid põletusjäljed narmastega kuplil. Seintel rippusid kolm maastikumaali. Mehe ees laual olid nädalaleht ja teleri pult, nende kõrval klaas ja taldrik määratlematute toidujäätmetega. Muus osas oli tuba korras.
Ei mingeid jälgi võitlusest. Ei mingeid märke sellest, et mõni soovimatu isik oleks üksildast inimest tema viimastel tundidel külastanud. Ei mingit põhjust arvata, et oleks toimunud midagi kriminaalset. Kuid kuna asjaolud sellegipoolest politseilt surmajuhtumi uurimist nõudsid, oli Espen Mortensen läbi viinud ettenähtud põhjaliku ja rutiinse töö.
Järgmisel fotol oli lähivõte diivanilaual asetsevast nädalalehest. See oli avatud 11. augusti saatekava kohalt.
Wisting tõstis pilgu ja vaatas kontoriaknast välja – langes lund, märga ja rasket.
Kalender näitas reedet, 9. detsembrit. Kui poleks olnud üht maksmata elektriarvet, oleks Viggo Hansen võinud sinna surnult veelgi kauemaks jääda. Elektrifirma oli saatnud mitu väljalülitushoiatusega meeldetuletust. Viimaks olid nad oma mehe kohapeale lähetanud. Oli vaid juhus, et ta veidi rohkem ringi vaatama oli vaevunud ja läbi elutoa kardinaprao Viggo Hansenit märganud.
TV kavas oli tГµmmatud ringe Гјmber kellaaegade ja linnukesi ette saa