Enne kui lähed

Clare Swatman

See romaan on jõuline ning hingeminev lugu armastusest ja kaotusest. Mõned inimesed vahivad aastaid armastusele otse näkku, enne kui selle üles leiavad. Zoe ja Ed rajasid ringi ekseldes teed täiskasvanuikka erinevaid radu pidi – ent alati samas suunas. Aastaid hiljem, olles loovinud juhutööde ja ajutiste elupaikade vahel, lööb nende tunne viimaks õitsele. Nende ühine tulevik näib olevat kindel. Siis juhtub midagi mõeldamatut. Ühel hommikul jalgrattaga tööle sõites saab Ed bussilt löögi ning hukkub. Nüüd tuleb Zoel leida viis, kuidas edasi elada. Aga ta pole valmis laskma mälestustel minna. Kuidas saaks ta unustada neid õnnelikke aegu, nende esimest suudlust, kõike, mida nad olid üheskoos üles ehitanud? Zoe otsustab, et peab ütlema Edile asju, mida ta pole kunagi varem öelnud. Nüüd on liiga hilja. Või kas on? Lugu saab alguse lõpust. Aga see lõpp on alles algus. Clare Swatmani debüütromaan (2016) on ilmumisjärgse aasta jooksul tõlgitud juba paarikümnesse keelde ja paelub üha uusi lugejaid.

Clare Swatman

Enne kui lähed

Tomile, Jackile ja Harryle

PROLOOG

29.В juuni 2013

Päev on palav, ere päike teravas kontrastis kurva meeleoluga. Zoe nägu on kahvatu ja tühi, kui ta musta värvi autost välja ronib ning vankuval sammul enda ees seisva madala telliskivihoone poole tüürib. Tema ema Sandra kiirustab talle järele ja haarab tütrel kaitsvalt küünarnukist.

Sissepääsust paremal seisab inimesi kobaras koos, varjud keskpäevapäikeses lühikesed. Zoe ei oska öelda, kes nad on, kuna ere valgus on muutnud nad pelgalt siluettideks, ent mõni neist suitsetab, puhub aeg-ajalt suitsujoa suviselt sooja õhku. Nad jälgivad, kuidas Zoe läheneb, ning keegi saadab talle tervituseks napi naeratuse. Zoe ei märka midagi.

Saalis sees, liiguvad ema ja tütar kohmakalt esirea poole. Zoe meheema Susan on juba kohal. Tema silmad on punased ja paistes, vaatamata hoolikalt peale kantud jumestusele, ning tal õnnestub äbaralt naeratada, kui nad tema kõrval istet võtavad. Vaistlikult sirutab Zoe käe välja, haarab ämmal käest, mis lebab nende vahel pingil, ning pigistab kõvasti.

Naiste selja taga kuuldub teiste leinajate sahistamist, nuukseid ja pominat, kui oma kohtadel istet võetakse. Ent kogu nende tähelepanu vangistab see, mis paistab eespool: Edi puusärk, mis lebab väärikana pingirea ees laval. Zoe tuiutab süütut puidust kasti ega suuda uskuda, et tema abikaasa keha, nii tugev, nii liikuv, nii elus, lebab seal sees. See on täiesti ebareaalne.

See on täiesti ebaõiglane.

Päev, mil mees suri, oli olnud samuti kuum. Zoe oli tuisanud korteris ringi nagu ikka, loopides kotti asju: sülearvuti, märkmik, õun, mobiil, dieetkoka, raamat, iPad.

„Kui sa veel midagi lisad, vajad koormahobust, et tööle jõuda,” oli Ed läbi oma hambaharja pobisenud. Hambapasta oli nõrgunud mööda lõuga alla ning tilkunud põrandale.

Zoe pööritas silmi.

„Jumala eest, Ed,” käratas ta, tundes, kuidas ärritus tuure kogub. Ta oli teadnud, et pingutab üle, et mees püüdis vaid tuju tõsta, aga ta ei saanud parata. Ta marssis jalgu trampides tualetti, rebis rullist jupi kempsupaberit ning kummardus maha tilkunud hambapastat ära pühkima. Seda tehes jäi sõrmeküüs põrandalaua taha kinni ja murdus.

„Kuradi raisk,” pomises ta, tajudes, kuidas viha kerkib kurku nagu sapp. Ta tõusis püsti ja trampis vannituppa, tõmbas kapiukse hooga lahti ja sobras küünekääre otsides ringi. Ta oli hiljaks jäämas, Ed ajas teda närvi ning ta pidi kähku korterist välja saama. Käärid käes, kärpis ta katkist küünt, viskas käärid kappi tagasi ja virutas ukse pauguga kinni.

Vannitoast välja marssides nägi ta Edi, kes redutas elutoas, püüdes talle mitte ette jääda. Mees polnud süüdi. Tema ise oli noil päevil alailma tige, seletamatu raev, mis kobrutas pealispinna all, valmis iga hetk välja purskuma. Kuid see teadmine ei tähendanud, et ta suutnuks end talitseda; asi oli horm