Adam Sharpi parimad palad

Graeme Simsion

Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatles’i unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri. Kellelt: angelina.brown@tpg.com.au Hei Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei. Viiekümnenda eluaasta künnisel on Adam Sharpil olemas truu elukaaslane, ta teenib lepingulise IT-nõustajana hästi ning on viktoriiniõhtutel muusikaküsimustes asjatundja. Täpselt sellist eluviisi oli ta endale soovinudki, kuid midagi jääb ometi puudu. Kahe kümnendi eest maakera teisel poolel oli tema klaverimänguharrastus viinud ta kirgliku suhteni Angelina Browniga, kes oli hüljanud juuraõpingud, et järgida oma unistust saada näitlejaks. Angelina oli andnud talle võimaluse muuta nende suhe millekski enamaks kui armulugu, kuid Adam polnud sellest kinni haaranud. Ning nüüd ei suutnud ta maha raputada nostalgilisi mõtisklusi selle üle, mis kõik oleks võinud olla. Ja siis, nagu välk selgest taevast, võtab Angelina ühendust. Mida ta tahab? Kas Adam julgeb elada ohtlikult? Kui kaugele on ta valmis minema uue võimaluse nimel?

Graeme Simsion

Adam Sharpi parimad palad

See raamat on – jälle – pühendatud minu naisele Anne’ile, kes on minu inspiratsioon, kaastööline ja esimene lugeja.

Гњhtlasi on see kummardus muusikale ja muusikutele, kes andsid nii suure panuse minu pГµlvkonna ellu. Kui te ei tea selles raamatus mainitud laule, siis julgustan teid neid alla laadima ja lugemise ajal kuulama: raamatu lГµpus on esitusloend.

Enne veeuputust

Kui minu elu enne 15. veebruari 2012 oleks olnud laul, siis võinuks see olla „Hey Jude”, lihtne klaveripala, mis muudab mu kurva ja haleda noorukiea paremaks. Keskpaigas koguks see kiirust – üha paremana ja paremana – ning kuulutaks mõne hetke vältel justkui ette midagi erakordset. Ning siis: üksnes na-na-na-na, üha uuesti ja uuesti, küllalt meeldiv, kuid peamiselt seetõttu, et kutsub esile mälestusi.

Päev, mis algas minu lapsepõlvekodu magamistoas Manchesteris ja mis on säilinud mu fotoalbumeis ja plaatidel, meelitab ikka esile minevikupilte.

Minu jalutuskäik jaama läbi uduvihmast hallide tänavate ja palituisse mähitud ning telefonidesse süüvinud tööle tõttajate hordide ei toonud möödunud päevi mulle niivõrd meelde, kuivõrd äratas igatsuse nende järele, suve järele sinitaeva all poole maailma kaugusel, kus boombox’ide muusika võistles pubist kõnniteele valgunud hooletult riietunud napsitajate naeruga.

Mu tee viis mööda Radissoni hotellist, mis varem oli olnud Vabakaubanduse Koda ning ühe popmuusikas olulise hetke sünnipaik. Seitsmeteistkümnes mai 1966. Keegi publiku hulgast hõikab „Juudas!” noorele Bob Dylanile, kes on mõningase vaheaja järel naasnud elektrikitarriga, ning too vastab välkkiire esitusega „Like a Rolling Stone’ist”. Minu isa oli kuulajaskonna seas, muusikaajaloo tunnistajana.

Ning jaama ooteruumis laulis teismeline tüdruk, kel oli helesinine parka ja samasugune pigimüts nagu mul, Adele’i „Someone Like You’d”, laulu hiilgeaegadest, kahetsusest ja aja möödumisest. See võinuks olla lihtsalt üks ilus laul, kui polnuks mälestust ühest teisest noorest naisest kakskümmend kaks aastat tagasi, elavast tõestusest ütlusele, et armastus jääb kestma vaid mõnikord.

Nõjatusin vastu seina tänavamuusiku vastas. Reisijad läksid meie vahelt läbi, mõned neist viskasid münte tüdruku pillikasti. Ta laulis ilma mikrofonita, jättes selle ülesande suletud ruumi akustika hooleks. Tema pillimäng oli algeline, kuid tal oli hea hääl ning tema ettekanne hingestatud.

Lasin sel endast üle uhta, lubades muusikal ja selle esitusel viia lihtsad tunded kõrgemale tasandile, andes viivuks järele minevikuihaluse magusale kurbusele, mis nii väga erines igapäevasest süngusest, mille