Isiklikult vastutamata

Lena Andersson

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad. Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud. Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab? Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Lena Andersson

Isiklikult vastutamata

Proloog

Ühel aprillikuu viimastest päevadest sai Karlstadi lillepood veidra tellimuse. Keegi tellis telefoni teel gerbera ja palus kaardile kirjutada ühe teise nime, mitte enda oma. Lill pidi viidama kell kuus õhtul Scalateaternisse Västra Torggatan 1. Juhtnöörid olid põhjalikud ja üksikasjalised, ajendatud murest, et ülesannet ei täideta täiuslikult. Helistajale tundus see kõik olevat äärmiselt tähtis.

Kümme minutit enne kuut kõndis lillepoe töötaja jahedas kevadõhtus Scalateaterni poole, käes paberisse keeratud gerbera ja kaart tekstiga:

Mäletad mind? Kuidas me saaksimegi unustada … Kohtume Karlstadi Stora Torgetil kell 22. Mul on karikakar nööpaugus. Ilse.

Lillepoe töötaja andis lille piletiluugist sisse, selgitas, kellele lill tuleb anda ja et see peab toimuma aplausi ajal. Temagi juhised olid põhjalikud ja üksikasjalised, et miski ei läheks viltu. Seejärel läks ta koju oma mehe juurde ja nad arutasid õhtusöögilauas, mis suhe see küll on, kus kasutatakse niisuguseid salakavalaid nõkse.

„Ta peab seda meest väga armastama,” ütles lillepoe müüja, hääles midagi uut ja unistavat, mille peale tema mees, kes seal söögilauas oma tavalisel kohal istus, oli silmanähtavalt häiritud.

„Sedasorti naised ei oskagi armastada,” ütles ta.

„Arvad, et mees on hõivatud?”

„Oma mehe jaoks ei hakka keegi sellist jama välja mõtlema.”

„Võib-olla peaks.”

„Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida. Näitlejad on vist kõik parajad naistemehed?”

Lillepoe müüja pani noa ja kahvli käest ning ütles:

„Ta kibeles kangesti. Helistas mitu korda ja küsis üle, kas me ikka kirjutasime kaardi peale Ilse, mitte tema nime. Ta ütles Ilse nime kolm korda tähthaaval ja poole kuue ajal kontrollis, kas ma hakkan juba minema. Ta oli nagu häbelik ja samas ka nõudlik, muudkui tüütas ja siis vabandas, et meile lisatööd tekitab. Omamoodi liigutav. Aga ikka imelik ka.”

Ester Nilsson oli jõudnud sellesse ikka, kus sünnipäeval saadakse vanemaks. Ta märkas muutust kolmekümne seitsmeselt. Viimase viie aasta jooksul oli ta avaldanud veel neli õhukest tihedas tekstis kogumikku, kaks antilüürilist lüürikat ja kaks filosoofilist uurimust. Armuasjus oli ta olnud vahetpidamata ja täiel rinnal tegus, koormamata end pärssivate õpetussõnadega – täpsemalt öeldes leidis ta, et sedasorti õpetussõnade järgijatel oli oht elada mures ja kurbuses, passiivset elu, mida juhib hirm tõrjumise ja läbikukkumise ees.

Seda võib väljendada ka nii, et Ester ei olnud muutunud küüniliseks, vaid kannatas teatud tüüpi naiivse eelarvamustevabaduse all: iga olukord ja inimene oli uus, neid tuli hinnata nullist ja oma mõõdupuu järgi, neile tuli anda võimalus eirata looduse diktatuuri ja toimida õigesti.

Viimase poole aasta jooksul oli ta kirjuta