Pariis 6.41
Jean-Philippe Blondel
Nagu ikka esmaspäeva hommikuti, sõidab 47-aastane Cécile Duffaut Troyes’st kell 6.41 väljuva rongiga koju Pariisi. Ta on nädalavahetusel külastanud oma vanemaid ja kiirustab nüüd tagasi abikaasa ja tütre juurde, samuti oma töö juurde eduka ettevõtte juhina. Täiskiilutud rongis jääb istekoht tema kõrval esialgu tühjaks, kuni peale väikest kõhklushetke istub sinna Philippe Leduc. Kakskümmend seitse aastat tagasi, õige lühikest aega, vaid mõne kuu, olid nad armastajad. Kuigi kumbki pole seda endale teadvustanud, on see nurjunud ja ebameeldivalt lõppenud lugu sügavalt mõjutanud nende edasist elukäiku. Sellal kui rong veereb Pariisi poole ja vaikus nende vahel hakkab rõhuma, muutuvad mälestused elavaks. Nüüd on neil aega poolteist tundi, et otsustada oma tuleviku üle.
Jean-Philippe Blondel
Pariis 6.41
Pariis 6.41
Ma oleksin võinud valida kell 7.50 – või isegi 8.53 väljuva rongi. On esmaspäev. Esmaspäeviti ei toimu tööl midagi. Ma lihtsalt ei talunud seda enam. Mis mõttega ma jäin pühapäeva õhtuks. Ma ei tea, mis mul hakkas. Kahest päevast piisanuks ju täiesti.
Mõistagi magasin sel ööl väga kehvasti. Olin iseenda peale vihane. Järjekordne rikutud nädalavahetus. Samal ajal ei olnud selles midagi imelikku, see on alati nii olnud. Valentine oli seda väga hästi ette näinud. Luc samuti. Ma mõistan neid – aga samas olen ka nende peale pahane. Et nad ei tulnud. Et nad ei ulatanud mulle abikätt. Et nad ei andnud mulle hapnikku, mida ma neil kahel päeval vajasin. Et nad ei hoolinud mu vanematest nii palju kui mina. Normaalne. Nad on ju minu vanemad. Minu vanemad. Minu ainsad vanemad, kelle ainus tütar ma olen.
Iga kord lubasin endale, et enam seda ei juhtu. Ja siis hakkas süütunne kasvama. Salakavalalt. Nende hääled telefonis. Mitte kunagi ühtki etteheidet. Ei mingit hädaldamist. Aga vaikus, kui ma vastasin, et mul on hetkel palju tööd. Tarnijatega vaja suhelda. Klientide soove rahuldada. Kujutasin neid teisel pool telefonitoru ette. Ema seisab isa selja taga – hästi sirgelt. Jäik. Nägu virildunud grimassiks. Suu viril. Olen endamisi mõelnud, et kas on üldse inimesi, kes suudavad oma vanematest hoolida, kui nad on vanad. Vanad ja mitte veel voodihaiged. Vanad ja väetid. Vanad ja haavatavad. Ja kibestunud.
Ei, tegelikult ma ei ole selle peale mõelnud. Neid on küll, näiteks Luc. Ainult et talle ei lähe nad tegelikult üldse korda. Ta arvas perekonna rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma elust välja ja peale juhusliku külastuse või telefonikõne ta endast rohkem elumärki ei anna. Arvan, et imetlesin teda kohates tema juures kõige enam just seda. Seda sõltumatuse võimet. Seda päästvat egoismi. Veel enam kui välimust. Tema suhtumist. Selle suhtumise on ta säilitanud, hoolimata aastatest. Ta saab varsti viiskümmend, ent on endiselt sale, kuivetu, peaaegu sooniline. Selline mehetüüp, kellest unistavad üle neljakümnesed naised. Ma ei ole armukade. Ma ei ole seda kunagi olnud. Ma ei ole selleks piisavalt alistunud. Meie vastastikune sõltumatus on provokatiivne ja austav.
Mõistagi hädaldavad mu vanemad tema eemalviibimise pärast. Mitte et Luc oleks nendega iseäranis armastusväärne, aga nad eelistavad meie käike perekonnana. Luci ja Valentine’iga. Nii on neil võimalus kogu linnaosale uhkelt korrata – ja eriti poodnikele –, et „viimasel nädalavahetusel oli terve pere kohal”. Neile meeldib väga öelda „terve pere”.
Seekord ei olnud kaks ülejäänud „terve pere” liiget nõus seda kaasa tegema.
Üritasin selgitada. Lucil on palju tööd oma ettevõtte sisemise ümberstruktureerimisega. Valentine, nojah. Tavaliselt oleks pidanud sellest piisama. „Nojahist”, millele järgnes ohe – see pidi hõlmama tõsiasju, et Valentine saab peagi seitseteist, et ta elab Pariisi piirkonnas, et ta on armunud ja et ta vihkab käike sellesse provintsilinna, kus ta ei tunne mitte kedagi ja kus vanaisa saadab teda jätkuvalt aeda mängima, nagu ta oleks alles seitsmene.
Aga minu vanemate